Kuningas Henry VIII (1509-1547) jäi kõige muu kõrval ajalukku monarhina, kes oli kuus korda abielus. Tulemuseks küll tema lahutusprotsesside pärast ka suur lahkheli rooma-katoliku kirikuga ja anglikaani kiriku sünd. Aga kui ta 1547. aastal suri, oli tal vaid üks troonikõlbulik poeg, kümneaastane Edward VI. Meie teame teda ilmselt kõige paremini ühe peategelasena Mark Twaini raamatust Prints ja Kerjus.

Laps-kuningana jäi Edwardi mõju küll väheseks, küll kiirendas tema valitsemisaeg reformatsiooni Inglismaa pinnal. Kuus aastat hiljem jäi aga Edward haigeks. Abielluda ta ei jõudnud, lapsi tal ei olnud, kuid oma poolõdesid Maryt ja Elizabethi ta ka troonile lubada ei tahtnud.

Nii otsiti välja hoopis kaugem sugulane, Henry VIII õetütre tütar Jane Grey, kes sattus olema sama vana kui Edward VI. Ja ta tunnistati troonipärijaks.

1553. aasta juulis, kui Edward suri, kuulutatigi seetõttu Inglismaa valitsejaks 15-aastane Jane Gray, kes elas ja valitses Toweri kindluses, mis paraku muutus hoopis ta vanglaks. Valitseda ta tegelikult ei jõudnudki. Üheksa päeva hiljem, 19. juulil 1553 keeras valitsev salanõukogu talle selja, kuulutas kuningannaks Henry VIII tütre Mary I ja tagandas protestandist kuninganna Jane Grey.

12. veebruaril 1554 Jane Grey ja tema abikaasa Luidolf Dudley hukati samas Toweri kindluses riigireetmises süüdistatuna. Mary I ("Verine Mary") üritas hiljem riiki tagasi katoliiklusse keerata, seega on Jane Greyst saanud ka protestantismi märter. Ajuti on teda üritatud ka Inglismaa ajaloost välja kirjutada, aga faktid jäävad faktideks.

Ja paraku, kui juba monarhide hukkamiseks läks, ei suudetud seda vägivallakeerist enam peatada. 1587. aastal lasi (1558. aastal Mary I surma järel troonile asunud) Elizabeth I hukata Šotimaa kuninganna Mary Stuarti (kelle õigus Inglismaa troonile oli juhtumisi sama suur kui Jane Greyl), 1649. aastal sattus revolutsioonilise timukakirve alla ka kuningas Charles I.