Galileo Galilei joonistustest on võimalik välja lugeda, et ta nägi Neptuuni kahel korral: 28. detsembril 1612 ja 27. jaanuaril 1613, kuid mõlemal korral arvas ta, et tegemist on fikseeritud tähega, mis paistis väga lähedal Jupiterile.
Avastusega, et Neptuuni esmaavastajaks tuleks pidada Galileod, tuli välja kolm aastat tagasi Melbourne'i ülikooli füüsik David Jamieson. Tume täpp, mida Galileo kirja pani, pidi olema just Neptuun.
Eestikeelne Vikipeedia kirjeldab Neptuuni avastamislugu seni nii:
"Neptuuni asukoha arvutas välja prantsuse matemaatik Urbain Le Verrier, püüdes seletada häireid Uraani liikumises temast kaugemal asuva planeedi gravitatsioonilise mõjuga. Le Verrier' poolt antud asukoha järgi avastas planeedi saksa astronoom Johann Galle 1846. aasta 23. septembril. Planeedi asukoha arvutamine põhines arvutustel, mis saadi Jupiteri, Saturni ja Uraani positsioone vaadeldes.
Le Verrier'st sõltumatult arvutas planeedi asukoha välja inglane John Couch Adams, kelle arvutuste järgi leidis selle üles teine inglane James Challis. Adamsi ja Le Verrier' vahel tekkis rahvusvaheline vaidlus õiguse üle panna nimi uuele planeedile; nüüd on nad koos kuulutatud Neptuuni avastajaiks.
Tegelikult aga oli Neptuuni vaadelnud juba umbes aastal 1800 prantslane Joseph de Lalande, kes aga ei taibanud oma avastuse sisu."
Neptuun on kaheksas ja viimane suurtest planeetidest meie päikesesüsteemis ja on eriti kuulus oma avastusloo poolest. Nimetati see planeet Vana-Rooma vetejumala Neptunuse järgi.
Suuruselt on Neptuun diameetri järgi neljas. Neptuun on diameetrilt väiksem ja massilt suurem kui Uraan, oma massilt 17,5 korda ja ruumalalt 42 korda suurem Maast.
Neptuuni on külastanud ainult üks kosmoselaev, Voyager 2 25. augustil 1989 aastal.
Nagu tüüpilised gaasilised planeedid, on Neptuunil kiired tuuled piiratud laiuskraadide joontega, esinevad suured tormid või keerised. Neptuuni tuuled on kõige kiiremad Päikesesüsteemis, ulatudes 2000 km/h.
