Asjale ei aidanud kaasa ka muidugi fakt, et tuttav kommenteeris mängu nii, et "see õige lõbu hakkab alates tegelase viieteistkümnendast levelist pihta". Tänu sellele olin ma teise osa suhtes, nagu viimasel ajal uute mängude ootuses minu puhul kombeks on saanud, skeptiline.

Ometigi pidasin vajalikuks see mäng endale muretseda, sest idee ja visuaalne stiil olid esimese osa pettumusele vaatamata siiski üpriski lahedad. Kõik sõbrad, kes olid nautinud esimest osa rohkem kui mina samuti andsid vihjata, et see mäng on kohustuslik lisa praegusesse kollektsiooni. Nädalaid tagasi see mäng minu näppude vahele jõudis ning kui ma selle oma mängumasinasse asetasin (milleks oli sedapuhku Xbox 360) läks tuju kohe kuidagi väga heaks. Kõik tundus õige.

Borderlands 2 jätkab mänguliselt samal rajal nagu tema eelkäija, segades kokku tulistamismängu ja RPG. Valem on tavapäraselt lihtne - mängija teenib nii missioonide täitmise kui ka vastaste tapmise eest kogemuspunkte, kõrgemale tasemele jõudes saab valida kuhu suunata teenitud oskuspunktid (kas kulutada see kilpide tugevdamiseks või hoopiski tulejõu suurendamiseks ja muud säärast) ning samuti võib teenida badass punkte, mille eest saab samuti igasuguseid erinevaid oskuseid/esemeid paremaks teha.