Pärsia laht võib varjata senitundmatu tsivilisatsiooni jälgi
Ühendkuningriigi Birminghami ülikooli arheoloog ja uurija Jeffrey Rose väidab ajakirjas Current Anthropology avaldatud artiklis, et aladel tolle „Pärsia lahe oaasis” ja ümbruses võisid inimesed elada üle 100 000 aasta, kuni piirkonna umbes 8000 aasta eest neelas India ookean, vahendab PhysOrg.
Rose’i hüpotees lisab Lähis-Ida inimasustuse ajaloolisele pildile hulga uusi tegelasi ning annab mõista, et inimesed võisid selles piirkonnas alalisi asulaid rajada tuhandeid aastaid varem kui eeldavad praegused rahvarändemudelid.
Viimastel aastatel on arheoloogid leidnud mitmeid tõendeid Pärsia lahe kaldaid umbes 7500 aasta eest asustanud rahvastest. „Sinna, kust arheoloogid polnud varem leidnud muud kui käputäie hõredalt paiknevaid küttide laagripaiku, ilmus nagu üleöö üle 60 uue asula,” ütleb Rose. „Asulaid iseloomustavad kivist korralikult ehitatud püsihooned, kauge maa taha ulatuvad kaubandusvõrgustikud, peenelt kaunistatud savinõud, kodustatud loomad ja isegi jäljed ühest maailma vanematest laevadest.”
Kuidas on aga võimalik, et sellised kõrge arengutasemega asulad tekivad nii kiiresti paika, mille arheoloogilistes leidudes pole märke eelkäija-rahvastest? Rose usub, et jälgi varasemast asustusest pole leitud põhjusel, et need asuvad Pärsia lahe põhjas.
„Lahe kallastele taoliste märkimisväärselt arenenud kogukondade asutamise kokkulangemine Pärsia lahe basseini üleujutamisega umbes 8000 aasta eest ei pruugi olla juhuslik,” ütleb Rose. „Need uued kolonistid võisid pärineda lahe südapiirkonnast, kust nad ajas minema tõusev veetase, mis viljaka maa India ookeani vee alla uputas.”
Ajaloolised andmed merepinna taseme kohta näitavad, et enne üleujutust pidi Pärsia lahe bassein umbes 75 000 aasta ulatuma üle veepinna. Kindlasti pidi olema tegu täiusliku pelgupaigaga ümbritseva karmi kõrbe eest, mida Tigrise, Eufrati, Karuni ja Wadi Batoni jõed, nagu ka allmaa-allikad varustasid mageveega. Ajal, mil ümbritsevatel aladel valitsev kuivus oli suurim, pidi Pärsia lahe oaas katma suurimat avatud piirkonda. Tipp-perioodil võis basseini veepealne osa olla umbes Suurbritannia mõõtu, väidab Rose.
Samuti kasvab tõendite hulk, mille kohaselt võisid kaasaegsed inimesed elada sealsetel aladel juba enne oaasi kerkimist üle veepinna. Hiljuti avastatud muistsetest asulatest Jeemenis ja Omaanis on väljakaevamiste käigus leitud kiviriistu, mille viimistlemise stiil erineb Ida-Aafrika traditsioonist. Seega pole välistatud, et inimesed asustasid Araabia poolsaare lõunapiirkonda juba 100 000 aastat tagasi või varemgi, leiab Rose. See jääb palju varasemasse aega võrreldes enamiku migratsioonimudelite toel konstrueeritud hinnangutega, mille kohaselt leidis esimene edukas ränne Araabiasse aset 50 000 kuni 70 000 aasta eest.
Neile varajastele väljarändajatele pidid Pärsia lahe oaasi rikkused olema avatud, ning Rose arvab, et see võis olla toonastele inimestele varjupaigaks kogu jääaja vältel, mil ülim kuivus suurema osa piirkonnast elamiskõlbmatuks muutis. „Võimalus, et toonases oaasis võisid elada inimesed, muudab fundamentaalselt meie arusaamist inimtsivilisatsiooni esilekerkimisest ja kultuurilisest evolutsioonist muistses Lähis-Idas,” kinnitab ta.
Samuti võib see tähendada, et olulised killud inimese evolutsiooni piltmõistatustest on peidus Pärsia lahe voogudes.
Jälgi Forte teadusuudiseid Twitteris!
