Gardone Val Trompia linnas Bartolomeo Beretta asutatud perekonnafirma Fabbrica d’Armi Beretta S. p. A. piirdus esialgu taskupüstolite ja jahirelvade valmistamisega. 20. sajandi algul, kui firmat hakkas juhtima Pietro Beretta (1870-1957), üritati proovida õnne ka armeepüstolitega. See oli iseenesest julge samm, sest Itaalia ohvitserid eelistasid üldjuhul Prantsusmaa või Suurbritannia relvi. Seni oli kodumaise püstoliga tulnud turule üksnes praeguseks juba unustatud Glisenti firma, mille 1910. aasta automaatpüstol oli kangesti parabellumi moodi, kirjutab Tarkade Klubi.

Beretta poolautomaatpüstoli mudel 1915 sarnanes väliselt mõneti tema kuulsaima seda tüüpi relvaga 92, mille sünnini oli jäänud veel veidi üle poole sajandi. Relvastusse seda ei võetud, kuid päris edutuks Beretta esimene katsetus samuti ei jäänud.

Pärast Mussolini võimuletulekut hakati Itaalias panema suuremat rõhku kodumaise relvatööstuse väljaarendamisele. 1931. aastal õnnestus Berettal Itaalia laevastikule maha müüa esimene suurem partii poolautomaatpüstoleid, mille laskemoonana kasutati 7,65 mm Browningu padrunit.

Paar aastat hiljem sai Pietro Beretta teada, et Itaalia politsei kavatseb erariides tegutsevate agentide jaoks osta sisse Saksa Walther PP tüüpi püstoleid. Ta kutsus tolleaegse siseministri enda juurde Chiantit jooma ja pakkus omalt poolt välja kodumaise variandi, mis läks tootmisesse kui 1934. aasta mudel M34 (pistola automatica modello 1934). Selles püstolis kasutati juba 9 x 17 mm laskemoona (tänapäeval tuntud kui .380 ACP).

Nii ministri seltsis tühjaks joodud pudel kui ka tookord kasutatud pokaalid on praegu välja pandud Beretta perekonnamuuseumis. Põhjust pole vaja otsida kaugelt, sest just 1934. aasta mudelist sai selle firma suurim müügihitt enne Beretta 92 ilmumist: kuni 1980. aastani jõuti ühtekokku käibele lasta 1,08 miljonit püstolit, mida peale politsei kasutasid ka Itaalia armee, laevastik, lennuvägi ja mitu väiksemat ametkonda.

M34 sai oma tuleristsed Abessiinia sõjas (1935-1936). Itaalia ohvitserid hindasid selle lihtsat konstruktsiooni ja töökindlust väga kõrgelt, kuid tunnistasid, et Beretta padrun oli nõrgavõitu ja sobis kõige paremini lähivõitluseks. Tegelikult polnud see ka mingi ime, sest esialgne variant oli mõeldud ikkagi võimalikult kompaktse relvana, mis lahedasti taskusse mahuks. M34 võis välistingimustes ilma ühegi abivahendita lahti võtta ning kuigi tagasilöök oli üllatavalt järsk, oli teda ometi mugav käsitseda. Kõigi seda tüüpi püstolite välisviimistlus oli väga põhjalik ning nii jäi see ka Teise maailmasõja ajal, kui toorainest üha sagedamini puudu tuli.

Üks M34 vastikumaid iseärasusi oli asjaolu, et kaitseriiv blokeeris küll päästiku, kuid mitte kuke, nii et päris ohutu ta kandja jaoks ei olnud. Vasakul küljel oleva kaitseriivi asendit sai kontrollida selle juures oleva punase täpi abil ja sel põhjusel sai mudel 1934 liitlaste seas hüüdnime Red Point. Sõjaväe jaoks mõeldud relvad kandsid pära taga märgistust RE, lennuväe omad RA ja laevastiku omad RM. Politseirelvadel oli märgistus PS. Mussolini ajal toodetud püstolitel oli valmistamisaasta tähistatud Rooma numbritega ning Beretta kolme noolega logo ei kasutatud.   

Beretta püstoli karjäär peegeldab kogu Itaalia möödunud sajandi viletsat sõjaõnne. 1943. aastal, kui Itaalia liitlastele kapituleerus, jäi Gardone Val Trompia tehas Wehrmachti kätte ning Beretta püstolit toodeti seal edasi, nüüd juba Pistole P671 (i) nime all. Sakslaste seas ei saanud M34 kunagi populaarseks ning nemad pidasid oma P 08 parabellumit ja Walther P 38-t märksa paremaks. Liitlaste seas oli Beretta aga kõrgelt hinnatud ning pärast sõda võis seda relva leida Itaaliast väga kaugel asuvatest paikadest.

Itaalia armee kasutas 1934. aasta mudelit ametliku relvana kuni 1980. aastate lõpuni. Karabinjeeride relvastusest võeti see maha 1983. aastal, kui mindi üle mudelile 92.

Beretta Modello 1934 tehnilised andmed

Kaliiber: 9 mm

Mass padrunitega: 0,73 kg

Pikkus: 152 mm

Vintraua pikkus: 89 mm

Kuuli algkiirus: 295 m/s

Padrunite arv salves: 7

Efektiivne laskekaugus: 30 m   

Maksimaalne laskekaugus: 1100 m