Meie universum võib olla laboris loodud
Vaidlus küsimuses, kas universumil on looja ja kes see võis olla, on üks vanemaid inimkonna ajaloos. Ent usklike ja skeptikute vahelistes tulistes sõnasõdades on seni peaaegu eiratud üht võimalust — ideed, et meid ümbritseva universumi konstrueerisid meile endile vägagi sarnased inimesed, kasutades selleks vahendeid, mis polnud tänapäeva teadlaste käsutuses olevast tehnoloogiast väga erinevad, vahendab The Daily Telegraph.
Nagu peaaegu kõik muu, mis kaasaegse füüsikaga seondub, hõlmab ka see idee osakeste kiirendamist, ehk seda, mis toimub näiteks Šveitsis suures hadronipõrgutis LHC. Enne sealse põrguti käivitamist avaldasid mõned hukatusekraaksujad muret, et seade võib tekitada musta augu, mis maailma hävitab. Midagi sellist tegelikkuses oodata polnud: ehkki pole tõesti välistatud, et seade võib tekitada tehisliku musta augu, oleks selline auk liiga väike isegi selleks, et neelata alla aatomit, rääkimata planeedist Maa.
Uue universumi loomiseks poleks aga vaja LHC-st eriti palju võimsamat seadeldist — ning mitte miski ei ütle, et ka meie universum pole mõnes sellises aparaadis samamoodi konstrueeritud, märgib Gribbin.
See on võimalik kahel põhjusel. Esiteks võivad mustad augud (nagu iga ulmefänn ammugi teab) olla luukideks muudesse aegruumi piirkondadesse. Teiseks pole — tänu pentsikule tõigale, et gravitatsioonil on negatiivne energia — universumi loomiseks üldse energiat tarvis. Ehkki igas aatomis sisaldub suisa kolossaalne hulk energiat, on see täpselt tasakaalus gravitatsiooni negatiivsusega.
Pealegi on musti auke suhteliselt lihtne valmistada. Igal objektil on olemas kriitiline raadius, nn Schwarzschildi raadius, mille juures selle mass hakkab moodustama musta auku. Päikese Schwarzschildi raadius on umbes kolm kilomeetrit, st 1/200 000 selle praegusest läbimõõdust. Selleks, et muuta Maad mustaks auguks, tuleb see kokku suruda ühesentimeetrise raadiusega palliks.
Osakestekiirendis loodavad mustad augud oleksid väga palju väiksemad: tillukesed massid, mis surutakse kokku uskumatult väiksesse ruumalasse. Gravitatsiooni negatiivse energia tõttu pole aga oluline, kui väikesed need augud on: neis leidub ometi potentsiaali paisuda ja laieneda oma mõõtmetes (selle asemel, et meie omi endasse kugistada). Taoline paisumine toimuski meie universumiga Suures Paugus, mil see järsku tillukesest ainekämbust täismõõduliseks kosmoseks plahvatas.
Alan Guth Massachusettsi tehnoloogiainstituudist pakkus esimesena välja nüüdseks laialdaselt tunnustatud kosmilise paisumise idee — et Suure Paugu lähtepunkt oli palju väiksem ja selle paisumise kiirus väga palju suurem kui seni arvati. Ta on uurinud “universumite laboratooriumis konstrueerimise” tehnilisi üksikasju ja jõudnud järeldusele, et füüsikaseadustega see küll vastuollu ei satu.
Nüüd tekibki küsimus, kas midagi sellist on ehk juba juhtunud — kas meie universum on konstrueeritud? Konstrueerija all ei pea Gribnin silmas jumalakuju, “arukat kujundajat”, kes meie elu kõiki aspekte seirab ja vormib. Evolutsioonist loodusliku valiku alusel ja kõigist teistest protsessidest, mis tekitasid meie planeedi ja sellele elu, piisab selgitamaks, kuidas me kujunesime selliseks, nagu me oleme, võttes eelduseks meie universumis toimivad füüsikaseadused.
Küll aga pole universumite mõistusliku konstrueerija idee kui selline täiesti alusetu. Kaasaegne füüsika annab mõista, et meie universum on üks paljudest, ehk osa “multiversumist”, kus aegruumi eri piirkondadel võivad olla teistsugused omadused (näiteks võib mõnes olla gravitatsioonijõud nõrgem või tugevam). Kui meie universumi valmistas multiversumi mõnes teises piirkonnas tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioon, võis selle “konstrueerija” küll tekitada Suure Paugu, aga sellega tema roll meie kõiksuse toimimises piirdub.
Kui taolised konstruktorid tekitavad universumeid, tootes musti auke — ehk ainsal meile teadaoleval moel -, on neil selle saavutamiseks kolm võimalikku taset. Esimene on lihtsalt mustade aukude tekitamine ilma füüsikaseaduste mõjutamiseta uues universumis. Inimkond on sellele tasemele juba väga lähedal.
Järgmisel tasemel toimib tehniliselt mõnevõrra arenenum tsivilisatsioon ning selle raames nihutatakse uute universumite omadusi teatud suundades. Musti auke peaks olema võimalik sellisel moel manipuleerida, et tekkivas universumis on gravitatsioonijõud emaversumi omast veidi tugevam, ent konstruktor ei saa määrata, kui palju täpselt.
Kolmandal tasemel, tehniliselt üliarenenud tsivilisatsioonide puhul hõlmaks universumite loomise suutlikkus ka võimet sätestada täpseid parameetreid - konstrueerimine oleks üksikasjalik. Võrdluseks võib tuua geneetiliselt konstrueeritud lapsed. Selle asemel, et modifitseerida täiusliku lapse saamiseks DNA-d, muudaksid teadlased täiuslike universumite saamiseks füüsikaseaduseid. Kõigi nende juhtumite puhul, ka kõige arenenumate tasemete juures on aga ühtviisi võtmetähtis tõik, et pärast tütarversumi moodustumist puudub konstruktoril võimalus selle toimimisse sekkuda. Suure Paugu hetkest alates peab selline universum omal käel hakkama saama.
Selline stsenaarium võib tunduda ulmeline, ent rabav on teooria juures see, kui tõenäoline on selle toimumine, või võimalus, et see juba ongi aset leidnud. Selleks pole vaja muud kui evolutsiooni loomulikku ilmnemist multiversumis, kuni vähemalt ühes universumis jõuab mõistuslikkus umbkaudu meie tasemele. Tollest lähtepunktist konstrueerivad arukad konstruktorid piisava hulga evolutsiooniks sobivaid universumeid, millest võrsuvad uued universumid, ning meie omale sarnaste (st mõistusliku elu tekkeks sobilike) universumite hulk kasvab kiiresti, samas kui “mõistusetud” universumid kujutavad vaid murdosa multiversumi tervikust. Seega on ääretult tõenäoline, et ükskõik milline konkreetne universum, nende hulgas ka meie oma, on pigem konstrueeritud kui “looduslik”, ütleb Gribbin.
„Ehkki taolise tulemuseni jõudmiseks vajalik mõistus võib meie omast (veidi) võimsam olla, on see olemuselt meie omaga äratuntavalt sarnane ega meenuta kõikjaldase, lõpmatu ja mõisetatamatu jumala oma. Ning kõige tõenäolisem põhjus, miks taolise mõistuse kandja universumeid tekitab, on sama, miks me ronime mägede tippudesse või uurime subatomaarsete osakeste toimimist — sest me oleme selleks võimelised. Tsivilisatsiooni jaoks, millel on tütarversumite tootmiseks vajalik tehnoloogia olemas, peaks ahvatlus olema vastupandamatu. Ning kui need mõistused vähegi meid meenutavad, peaks universumite konstrueerimise kõrgemal tasemel tekkima kange kiusatus tulemusi aiva parandada,” selgitab Gribbin.
Taoline idee pakub seni parima lahenduse mõistatusele, millele Albert Einstein armastas tähelepanu juhtida, osutades, et “universumi juures on kõige arusaamatum asjaolu, et see on arusaadav”. Universum on inimese mõistusele mõistetav sellepärast, et selle on vähemalt mingi piirini konstrueerinud intelligentsed olendid, kelle mõistused on meie omale sarnased.
Suur Briti astronoom Fred Hoyle on avaldanud arvamust, et füüsikaseadused on inimese olemasolu suhtes nii ainulaadselt soosivad, et universum peab olema “üks kokku klopsitud kaardervärk”.
Gribbin usub, et tal oli õigus: „Universum oli tõepoolest algusest peale elu jaoks sobivaks mõeldud, isegi kui arenes läbi loodusliku valiku ja ilma välise sekkumiseta. Mitte inimest ei loodud jumala näo järgi, vaid meie universum loodi suuremal või vähemal määral selle konstrueerijate näo järgi. „
