Antarktika lagunemine võib mõjutada Maa pöörlemist
Jääkilbi geomeetria uusimaid mõõtmisi kasutades ennustavad Briti ja Hollandi uurijad, et selle häving tõstaks merepinda 3,2 meetrit, vahendab veebiajakiri Cosmos.
Ajakirjas Science avaldatud uurimuse raames leiti ka, et isegi ühemeetrine merepinna tõus oleks piisav, et nõrgestada Maa gravitatsioonivälja lõunapoolkeral ja mõjutada Maa pöörlemist.
See nihe pöörlemises võib põhjustada vee kuhjumist põhjapoolsetesse ookeanidesse ning tuua kaasa dramaatilisi regionaalseid erinevusi merepinna tasemetes. Kõige kõrgemale tõuseks vesi USA ida- ja läänerannikul.
"Merepinna tõus ei sõltu sellest, kui kiiresti või kui suures ulatuses Lääne-Antarktika jääkilp hävineb," ütleb töö juhtiv autor Jonathan Bamber Inglismaalt Bristoli ülikoolist.
"Isegi kui Lääne-Antarktika jää lisaks merevee tõusule ainult ühe meetri mitme aasta vältel, kerkiks meri Põhja-Ameerika rannikul ometi globaalse keskmisega võrreldes 25 protsenti rohkem." Antarktikas on jääd umbes üheksa korda rohkem kui Gröönimaal ja merepinna tõusu kaastekstis peetakse seda uinuvaks hiiglaseks.
Läänepoolne jääkilp tekitab erilist muret, sest tohutusuured osad sellest paiknevad sisemaa aluskivimi-nõgudes, mis jäävad täielikult allapoole merepinda.
Tohutud triivivad jääšelfid piiravad praegu jää kadu ookeani, kuid teadlased usuvad, et kui triivivad šelfid end lahti murravad, vajub ka kilp kokku.
Uuringu autorid rajasid oma ennustused eeldusele, et kaduma läheb vaid allapoole kaldega nõlvadel ja nõgude sisemaa-poolsetel külgedel paiknev jää, samas kui merepinnast kõrgemale jääva aluskivimi külge kinnituv ja ülespoole kaldega nõlvadel asuv jää säilib.
Uurijad ei tea, kui kiiresti jääkilp kokku vajub. Kui aga nii suur kogus jääd sulaks ühtlaselt 500 aasta vältel, kergitaks see merepinda umbes 6,5 mm aastas. Seda on umbes kaks korda rohkem kui praeguse tõusu tempo kõikidest allikatest.
"Ehkki varasemate ennustustega võrreldes väiksem, on täieulatusliku ebastabiilsuse võimalik ulatus üüratu," hoiatab California tehnoloogiainstituudi teadur Erik Ivins tööd kommenteerivas paralleelses artiklis. "Mass, mis ookeanidele lisanduks, oleks umbkaudu võrdne 2000 Halley komeedi Maale kukkumisest lisanduva massiga."
Olukorda komplitseerib veelgi tõik, et Gröönimaa paistab kaotavat sama palju või rohkem jääd kui Antarktika, ehkki selle konfiguratsioon pole kaugeltki sama ebastabiilne. "Gröönimaa peab samasuguse mõju saavutamiseks polaarsele liikumisele kaotama vaid poole massist, kuna pole poolusele nii lähedal," kirjutab Ivins.
Veelgi halvaendelisemad on tema arvates jäävoolu kiirenemised Antarktikast Amundseni merre. "Kui jääkilbi maapiir peaks kolima sügavamale sisemaale, võib allapoole merepinda jäävale aluskivimile toetuv jää muutuda ebastabiilseks."
