Milles peitub libaravimite menu saladus?
Ebatõhusad ravimeetodid ei ravi haigust, mistõttu kannatajad demonstreerivad neid suuremale hulgale inimestele kui need, kes päris ravimeid manustades kiiresti tervenevad, vahendab New Scientist.
"Eelduseks on, et enda peal proovitavaid ravimeetodeid leiavad inimesed teisi inimesi jälgides," ütleb Sydneys asuva New South Walesi ülikooli matemaatiline bioloog Mark Tanaka, kes uurimust juhtis. "Inimesed ei pruugi teada, kas see, mida keegi ravina proovib, ka tegelikult mõjub."
Maailma tervishoiuorganisatsioon WHO nõuab enne rahvameditsiini-meetodite heakskiitmist veenvamat tõestust nende tõhususele. Malaisia valitsus on tagasi lükanud rohkem kui kolmandiku neile esitatud 25 000 avaldusest, millega on üritatud rahvalikke ravimeid registreerida; põhjendus: need raviviisid kas ei mõju üldse või on ohtlikud.
Hoolimata seesugustest meetmetest jätkub libameditsiini harrastajaid kõikjale. Mõned nigeerlased ravivad malaariat nõidusega; Lõuna-Aafrika tervishoiuminister väitis hiljuti, et HIV-d saab ravida küüslaugu ja peediga; läänemaailma "tervisekaupade poed" kubisevad tõestamata ravimitest iga mõeldava ja mõeldamatu tõve ja vaevuse vastu. Näiteks ei aita naistepuna mitte mingil moel ravida hüperaktiivsete laste tähelepanuvaegust, nagu näitas hiljutine platseebokontrolliga katse.
Mõistmaks, miks libaravimeetodid paremini tõestatud vahendite kõrval ikka populaarsed on, rakendas Tanaka matemaatilisi mudeleid, mille abil on uuritud inimeste evolutsioonilist vastuvõtlikkust meditsiinilistele ravimeetoditele.
Tema mudel võttis arvesse selliseid tegureid nagu raviviisi poole pöördumise kiirus, ravi tõhusus, ravist loobumise kiirus, loomuliku paranemise tõenäosus ning tõenäosus surra. Mudel algab sellest, kuidas üks inimene demonstreerib ravimeetodit - vahet pole, kas see toimib või mitte - ning mõõdab seda, kui paljusid inimesi see mõjutab meetodit enda peal proovima.
Laia valiku tõbede juures kogusid libaravimeetodid tõestatud toimega ja kiiret leevendust pakkuvatest hüpoteetilistest ravimitest rohkem proovijaid, avastas Tanaka. "Tõik, et need raviviisid ei tööta, tähendab, et inimesed, kes neid kasutavad, püsivad kauem haiged ja demonstreerivad ravi suuremale hulgale järgmistele inimestele," selgitab ta.
Mitte alati ei ole kasutu ravi võidukas. Korduma kippuvad haigused edendavad tõhusate meetodite poole pöördumist tihemini kui haruldased tõved, kuna korduv demonstratsioon sõelub ebatõhusad ravimeetodid välja, leidis Tanaka.
Kuid kas selline mudel kehtib ka kultuurides, kus tõenduspõhine meditsiin on valdav ning riiklikud organid, nagu toidu- ja ravimiamet FDA USA-s, allutavad enamiku meditsiinilistest ravimeetoditest ja ravimitest enne heakskiitmist rangele kontrollile?
Tanaka usub küll nii, tuues kinnituseks alternatiivmeditsiini populaarsuse ja vaidlused FDA poolt heaks kiidetud ravimite tõhususe teemal. "Tihti kipuvad inimesed ikkagi teisi jälgima ja matkima, pööramata tähelepanu ametlikule teabele," nendib ta.
Mõnel puhul võib eelretsenseeritud uuring järeldada, et see või teine ravim töötab, samal ajal kui teine uurimus näitab vastupidist. "Ka siis, kui kliinilisi uuringuid on mõnevõrra tehtud, ei tea me paljude ravimite kohta kindlalt, kas need ikka on tõhusad," ütleb Tanaka.
"Minu arust on see huvitav idee. Üsna nutikas," kommenteerib mudelit Californias asuva Stanfordi ülikooli bioloogiline antropoloog James Holland Jones. Ta lisab siiski, et keel aitab inimestel tõestamata ravimeetodeist hoiduda ilma neid läbi proovimata - st ravi proovinutelt on võimalik küsida, kas see oli tõhus või ei. "Alati pole tingimata tarvis kõike jäljendada."
