Moodsa elu surve kiirendab inimese evolutsiooni?

Meie areng pole kaugeltki lõppenud. Teadlaste sõnul toimub inimese evolutsioon edasi ka tänasel päeval, sest meie geenid reageerivad kiiretele muutustele meid ümbritsevas maailmas.

Mõned antropoloogid on koguni arvamusel, et kaasaegse maailma pinged võivad inimevolutsioonile hoogu lisada, vahendab McClatchy Newspapers.

Nende arvamus vastandub 20. sajandil laialt levinud eeldusele, mille kohaselt kaasaegne meditsiin, antibiootikumid, parem toitumus ja muud edusammud kaitsevad rahvast evolutsioonilisi muudatusi käivitavatest ohtudest ja pingetest.

Tänapäeval on arusaam inimese evolutsioonist kui pidevast protsessist antropoloogide seas laialdaselt tunnustatud, kinnitab St. Louise Washingtoni ülikooli füüsilise antropoloogia aastaraamatu Yearbook of Physical Anthropology toimetaja Robert Wald Sussman.

Tema sõnul on koguni mõeldav, et meie geenid muutuvad viimaks sellises ulatuses, et kunagi tulevikus moodustub uus inimliik, mis pole enam võimeline meie liigi, Homo sapiensiga järglasi saama.

"Pideva evolutsiooni" siiani vastuoluline kontseptsioon võeti põhjalikku vaatluse alla eelmisel nädalal Chicagos toimunud Ameerika füüsilise antropoloogia seltsi iga-aastasel koosolekul.

Sama teemat käsitleb Utah' ülikooli teadurite Henry Harpendingi ja Gregory Cochrani vastne teos "Kümne tuhande aastane plahvatus" (The 10,000 Year Explosion).

"Viimase sajandi vältel on ühiskonnateadlased üldiselt eeldanud, et inimese evolutsioon lõppes juba üsna ammu," ütleb Harpending. "Ilmselgelt on üldine eeldus osutunud valeks ning inimese areng pidevalt jätkunud."

Utah' antropoloogid sedastavad oma raamatus, et "inimevolutsioon pole viimase kümne tuhande aastaga mitte aeglustunud või peatunud, vaid hoopis kiirenenud. Tempo on nii äge, et inimkond on talletatud ajaloo vältel märkimisväärselt muutunud nii kehaliselt kui vaimselt."

Evolutsioonilised muudatused toimuvad siis, kui DNA juhuslikud mutatsioonid või näiteks kiirituse, suitsetamise või mürkide põhjustatud kahjustused toovad kaasa uusi geenivariatsioone. Mõned geenimuutused on kahjulikud, enamikul puudub igasugune mõju ning mõned pakuvad tulevastele põlvede pärandatavaid eeliseid. Eriti tulusad eelised levivad kiiresti kogu elanikkonnas.

"Eelistada tuleks iga geenivarianti, mis suurendab tõenäosust varakult ja tihti lapsi saada," selgitab Cochran. See ongi "looduslik valik" ehk protsess, mille Darwin 150 aasta eest välja pakkus ning mis on ka kaasaegse evolutsiooniteooria tuumaks.

Näiteks mängis tilluke variatsioon nahavärvi määravas geenis võtmerolli muiste Aafrikast Põhja-Euroopasse kolinud heledanahksete inimeste evolutsioonis, samal ajal kui Aafrikasse jäänud rahvastel säilis tume nahk. Tume nahatoon kaitses aafriklasi troopilise päikese ohtliku ultraviolettkiirguse eest, põhjamaalaste heledam nahk lubas päikesevalgusel aga toota rohkem D-vitamini, mis on vajalik luude kasvamiseks.

Teine geenivariant andis tulemuseks erinevat tooni nahavärvuse Aasias. "Nii asiaadid kui europiidid on tegelikult valgendatud aafriklased, ent neis on arenenud erisugused valgendajad," näitlikustab Harpending.

Hoolimata kaasaegsetest edusammudest meditsiinis ja tehnoloogias on evolutsiooni loodusliku valiku kaudu juhtivad pinged endiselt alles. Aafrika lõunaosa laastav AIDSi-epideemia näiteks toob endaga "peaaegu kindlasti" kaasa AIDSi põhjustava viiruse HIV vastu kaitset pakkuvate geenivariantide kuhjumise Aafrika elanikkonna hulgas.

Küsimuse peale, mitu geeni meis praegu edasi arenevad, vastas Harpending: "Palju. Vähemalt mitusada, võib-olla enam kui tuhat."

Teine antropoloog, John Hawks Wisconsin-Madisoni ülikoolist leiab, et meie evolutsioon kiirenes hiljuti umbes sajakordseks. Peamine põhjus peitub tema sõnul maailma rahvastiku plahvatuslikus kasvus, mis mitmekordistab genofondi suurust, kuhu uusi variatsioone on võimalik valla päästa.

Gregory Cochran märgib, et tänasel päeval peab kasulikke mutatsioone esinema märksa rohkem kui kunagi varem, sest meid on kokku üle kuue miljardi. Muudatused on nii kiired, et võime arenevate geenide tuvastamiseks juba lähitulevikus võrrelda noorte inimeste ja vanurite geene, ütleb Cochran. Mõne tuhande või isegi mõnesaja aasta vanused luustikud võivad samuti geneetilise muutuse toimumist tõendada.

Harpending kinnitab: "Inimese evolutsioon ei peatunud anatoomiliselt kaasaegsete inimeste tekke või Aafrikast välja rändamisega. See polegi kunagi peatunud."