Sõjaväelase jaoks tähendab küsimus tankide arvu ja margi kohta umbes sama, mida autosõbra jaoks küsimus hobujõududest ja pöördemomendist. Kui räägid uuest mootorist täiendavad 50 hobujõudu välja pigistanud autosõbrale sellest, kui hästi sa õlitasid oma jalgratta ketti, pole teil tegelikult ühist jututeemat.

Kui oled pärit armeest, millel pole ühtki tanki, pole mõtet sinuga armeest rääkida, sest sul pole „päris“ armeega mingit kokkupuudet. Oled käinud rahuvalvemissioonil? Tubli, aga see pole see. Kas värskelt valminud Eesti „Sõjalise kaitse arengukava 2009-2018“ toob sellistesse vestlustesse teisi noote?

Meie liitlased ja teised

Päevast, mil esimene tank lahinguväljale sõitis kuni tänaseni on maavägede areng olnud valdavalt just soomusvägede areng. Igale Lääneriikide sõjakoolides hariduse saanud ohvitserile on selgeks tehtud, et kaasaegne maavägi tegutseb ühendatud relva- ja väeliikide kombineeritud lahingutegevuses.

Teise maailmasõja kogemuse baasil üles ehitatud moodsates armeedes võib maaväe ja soomusväe vahele tõmmata võrdusmärgi. Mehhaniseerimata jalavägi eksisteerib küll siin-seal edasi, kuid ainult väga spetsiifiliste ülesannete täitmiseks mõeldud suhteliselt väikesearvuliste üksustena. Aktuaalsete rahuvalve ja stabiliseerimisoperatsioonide kontekstis satuvad sellised väeosad küll rohkem „pildile“, kuid pole mingil moel vähendanud soomusväe rolli ja osakaalu armeede struktuurides ja doktriinides.

Nii on tugev ja kaasaegne soomusvägi välja arendatud meie põhjanaabril Soomel. Sama lugu on Alpide varjus igikestvana näivat rahu ja julgeolekut nautiva Šveitsiga. Euroopa värskeima kaasaegsete tankide hanke viis läbi näiteks Kreeka, kellelt me siit vaadates mingit erilist sõjakust kahtlustadagi ei oskaks. Soomusvägi ei ole mitte pelk suurriiklike ründestrateegiate tööriist, vaid iga iseseisvale kaitsevõimele orienteeritud maaväe teovõime selgroog.

Kaasaegset kombineeritud relvaliikide ühislahingu pilti iseloomustavad luureandmete täpsus ja reaalajas edastamine, relvasüsteemide kõrge kaitstus ja mobiilsus, kõrge öisel ajal ja halbades ilmastikutingimustes võitlemise võime ning kiire ja täpne tulevahendite mõju koondamine. Kui vanasti rääkisime relvastatud mehest, siis täna räägime mehitatud relvasüsteemist. Tehnika areng näib olevat see, mis dikteerib kaasaegse sõjanduse tegu ja nägu.

Mitte ainult tankid

Kaasaegne soomusvägi toimib erinevate relvaliikide koostöös. Tank on küll suur, võimas, hästi kaitstud ja tulejõuline masin, kuid suhteliselt abitu, kui nähtavus- ja tuleulatus on piiratud, näiteks metsasel maastikul või linnades. Selleks peab tankiüksustega kohustuslikult kaasa liikuma mehhaniseeritud jalavägi, mis on väiksema jõuga, kuid paindlikuma tegevusviisiga relvaliik.

Nii tankid kui ka jalaväesoomukid liiguvad roomikutel ja on suhteliselt hea läbivusega, kuid juba üks korralik magistraalkraav või spetsiaalselt tõkestamiseks rajatud kaevik jääb neil kõrvalise abita ületamata. Niisiis tulevad kaasa ka soomustatud pioneerimasinad: sildamiseks, tõkete kõrvaldamiseks ja vastase jaoks tõkete loomiseks, mineerimiseks jne.

Tankide ja jalaväesoomukite tulejõust ei piisa kaasaegse soomusväe löömiseks, vaja läheb ka suurtükiväge, mis samuti peab suutma mobiilsete üksustega sammu pidada ja olema kaitstud – ehk siis liikursuurtükid.

Lisaks sellele vajab kogu see vägi õhutõrjet, muuhulgas õhutõrjesoomukeid, mis kaitseksid väge lühidistantsil ründavate lahingkopterite vastu. Kogu see masinavärk tarbib kütust, laskemoona, varuosi ja muud kraami, mida tuleb eesliikuvale rünnakurusikale pidevalt järele vedada. Loetelu soomusväe relvaliikidest pole sellega veel kaugeltki täielik.

Niisiis, tankid või jalaväesoomukid üksi ei lahenda midagi – soomusvägi on kompleksne süsteem, millest ainult mõne olulise komponendi väljajätmine muudab kogu ülejäänud ülikalli tehnika mõttetuks rauakolaks.

Edu toovad inimesed, mitte masinad

Ka hea tehnika üksi ei too lahingus edu. Soomusväe juhtimine eeldab ohvitseridelt teistsuguseid vilumusi ja oskusi kui jalgsi ringitatsavate jalaväelaste juhtimisel – teistsugust mõtteviisi.

Jalaväe doktriinid on kaasajal pigem rajatud reaktsioonile – soodsa maastiku ärakasutamine vastase liikumise pidurdamiseks, „löö ja jookse“ operatsioonid, vastase nõrkade lülide (järelveoteede ja muude kommunikatsioonide) häirimine ja muu selline.

Soomusväe mõtteviis on agressiivne, proaktiivne, lahinguväljal tingimusi loov, mitte neid ärakasutav. Soomusväe iseloomulikum tegevus on rünnak, mis pähekulunud rahvatarkuse järgi olevat ka parim kaitse.

Eesti kaitseväes ei ole agressiivset, dünaamilist taktikalist mõtlemist ja käitumist tegelikult kunagi tõsiselt arendatud. Kohati oleme seda pidanud isegi enda tugevuseks. 90. aastate militaarkultuur – Eesti trump on uskumatult efektiivne sissivõitlus, meeletu kaitsetahe ja kohalike olude tundmine, - rajaneb pigem rahvusromantilisel soovmõtlemisel, kui sõjaliste tõsiasjade analüüsil.

Kas Eesti soomusvägi saab lähiajal olla piisavalt suur, kompleksne ja operatiivtasandil tuntavalt teovõimeline? Aus vastus oleks – esimestes arenguetappides kindlasti mitte. Ei ole, ei saagi olla, ei peagi olema! Küsimus on kaitseväes kujundatavas mõtteviisis. Niisiis ei ole Kaitseministeeriumis kavandatava ja tankistitaustaga kaitseväe juhataja poolt eestveetava mehhaniseeritud üksuste arenduse tähtsus minu hinnangul esimeses järjekorras mitte vahetu sõjalise võime saavutamises, vaid meie kaitseplaanide aluseks oleva sõjapildi realistlikkuses. Selles, kas meie ohvitseride oskuses mõelda ja tegutseda nii, nagu seda tehakse ühes kaasaegses ja teovõimelises maaväes, toimuvad tegelikud muudatused.

Ilma oma käega katsumata ja omal nahal kogemata selline mõtteviisimuudatus ei sünni. Seega tuleks jätta praalivad jutud sellest, mitu minutit nüüd järgmisena soetatavad mõnikümmend sõjamasinat suudaksid kusagil Sinimägedes lahingut lüüa. Alustada tuleb vaimselt tasandilt - sõjapildi sügavamast mõistmisest ja selle adekvaatsest vahendamisest just sõjaliste juhtide väljaõppel. Ja siin ei ole midagi teha, ka praktiline baas selleks peab olemas olema.

Erik Reinhold on lõpetanud Šveitsi föderaalse tehnikakõrgkooli sõjakolledži ja täiendanud ennast Saksamaa jala- ja soomusväekoolides. Tegevteenistuses on olnud Erik Reinhold viisteist aastat, hetkel on reservis.