Majanduses ootab ees „hävingu põlvkond“?
Veebruari lõpus avaldatud USA, Euroopa ja Jaapani tarbijate kindlustunde indeksid näitasid taas inimeste kasvavat muret majanduse pärast. Tuntuimad majandusteadlased ja strateegid ootavad pikka ja sügavat üleilmset majanduslangust koos aktsiaturgude edaspidisegi 20 – 30 protsendilise kukkumisega. Hoiatatakse järjekordse Suure depressiooni või paremal juhul, Jaapani kadunud aastakümne, eest.
Nende argumendid on järgmised: maailma valitsused ja keskpangad rakendavad majanduse elavdamisprogramme, milles on saatuslikud vead. Sünkroonse maailma finantsturgude kokkukukkumise põhjustas raha ja krediidi plahvatuslik spekulatiivne pakkumine ning tänaseks me oleme jõudnud kurjakuulutavasse võlgade likvideerimise superkeerisesse.
Probleemi toitmine rahaga ja sellesama spekulatsioonipöörise tekitanud ahnete pankade püstihoidmine on Asianomics autori Jim Walkeri arvates sama, kui kustutada tuld bensiiniga. Tulemuseks on veelgi suurem ja kõrvetavam tuli. Walker väidab, et majanduse stimuleerimisprogrammid teevad ülepaisutatud krediidi tagajärjed veelgi hullemaks. Selle tulemusena päästavad hiiglaslikud puudujäägid ja lõppematu raha juurdevool valla hüperinflatsiooni ja viimane on väga valus ning sotsiaalselt plahvatusohtlik võimalus. Mõelge Saksamaa hüperinflatsioonile 1920. aastatel või kahe aastakümne tagusele Brasiilia ja kaasaja Zimbabwe kogemusele. Walker kuulutab ette pikka, sügavat ülemaailmset majanduslangust koos kõikehalvava inflatsiooniga.
Walker on nõndanimetatud Austria koolkonna majandusteadlane, mille eellasteks on Nobeli laureaat Friedrich von Hayek ja Joseph Schumpeter ning kes jälestavad John Maynard Keynesi. Austerlased usuvad, et võlgade supertsükleid on ainult võimalik ravida lastes maailmamajanduse kukkuda lühikesse kuid väga järsku ja karmi langusesse, mis likvideerib võlad, pankrotistab haiged pangad ja ettevõtted ning põhjustab ulatusliku tööpuuduse, luues sellega uue kasvuajastu vundamendi. Seda protsessi kutsutakse koolkonna esindajate poolt „loominguliseks hävitustööks“ ja ollakse nõus sellegagi, et taolisel puhul on paljudel küll väga valus kuid samas on see lühiajaline õnnetus.
George Soros toob teisalt välja näiteid finantspaanikate ajaloost, mille kohaselt võimuorganid peaksid tegutsema kiiresti, riskides sealjuures isegi ülereageerimisega. Tehes liiga vähe tähendab, et kriisist saab omaette asi, mis omakorda võib põhjustada aastakümneid kestva majanduse surmaspiraali, a la 1930ndad.
Selle loogika järele ei süsti Obama elavdamisprogrammid piisavalt kiiresti majanduse vereringesse vajalikku rahanduslikku adrenaliini. Sorose ja paljude teiste arust peaks USA valitsus oma majanduse paiskama veelgi rohkem triljoneid dollareid ja selle mõju ei tuleks esile ennem 2010. – 2011. aastat.
Oma filosoofilistes vahepalades tõi Soros välja, et paljude aastatuhandete jooksul ja erinevates tsivilisatsioonides, on suured rikkuse tekitamise perioodid kestnud tavaliselt kaks põlvkonda ehk siis 60 aastat. Vältimatu on seegi, et ebavõrdne rikkus laostab kõlbeliselt ja tekitab kadedust ning taolisele tõusuperioodile on alati järgnenud põlvkonna jagu jõukuse hävitamist. Suurim jõukuse loomise tsükkel maailma ajaloos sai alguse 1940. aastate lõpus peale Teist maailmasõda ja Sorose arust saabus selle tipp 2007. aastal ning nüüd seisab maailmal ees põlvkonna jagu väga valusat jõukuse hävitamise aega.
Mis puutub pangasüsteemi hädade vastumürki, usuvad paljud targad strateegid, et lahendus peitub nõndanimetatud Rootsi mudelis. Varastel üheksakümnendatel lõhkes Rootsis tohutu spekulatiivne kinnisvaramull. Rootslased käitusid agressiivselt sundides panku kandma oma halvaksläinud laenud üle „heasse halba panka“, mis ajas suurema osa neist ka pankrotti. Seejärel riigistas valitsus järeljäänud pangad, pani nende etteotsa uued juhtkonnad ja vähendas makse. Rootsi majandus paranes ja mõned aastad hiljem müüdi pangad kasuga tagasi erakätesse. Paljud uskusid, et USA rahandusminister Timothy Geithner ja Riigikassa valivad selle mudeli, kuid tegid küll suuga suure linna, kuid valmis pole saanud veel onnikestki.
Börsikarud väidavad, et Suurele depressioonile ja Jaapani kadunud aastakümnele aitasid kaasa ja pikendasid võimude poolt tehtud poliitilised vead. President Hoover tõstis makse; Jaapani Pank tõstis intressimäärasid ja seejärel ei teinud nimetatud valitsused aastaid mitte midagi.
Jaapani õppetund näitab, et stimuleerimisprogrammidest ei piisa. Pangapäästmisprogrammid määravad ära majanduse saatuse. Halvad pangad tuleb riigistada ja USA ning Euroopa peavad sellega kiiresti algust tegema, vastasel juhul seisab ees meie oma kadunud aastakümme ja aktsiaturud põruvad järjekordsed 25 protsenti.
