Tule, Marx, ja puhu ära majanduse valu…

Eelmise korra ajal õpetati, et marksism on kõikvõimas, sest ta on õige. Majanduskriis toob selle väite taas kolikambrist välja.

Legendaarne Briti peaminister Winston Churchill on poliitiku töö kohta öelnud järgmist: “Poliitiku ülesanne on rääkida sellest, milline on tulevik, ning hiljem seletada arusaadavalt, miks seda kõike ei juhtunud.”

Eestis kõlava poliitilise retoorika suhtes võib öelda, et meie peaminister pole ülesande teise poolega veel tegelema asunud. Võib-olla oleks mõningast abi vanast heast marksistlikust teooriast. Seda pole vaja häbeneda, sest praeguse majanduskriisi lainel on ka kuulsates Lääne ülikoolides alustatud arutlusi, mil määral ja millistes küsimustes oli õigus kommunistliku partei manifesti ja “Kapitali” autoril Karl Marxil.

Üks tuntud marksistlikke majandusteadlasi on New Yorgi ülikools tegutsev David Harvey (loeng, mille ta pidas hiljuti London Scool of Economicsis, on võrgus kuulatav).

Harvey alustab Darwini meenutusega: ellu ei jää mitte kõige tugevam ega ka mitte kõige nutikam, vaid see, kes suudab kõige paremini kohaneda. Marxile polevat see ütlus eriti meeldinud. Võib-olla on asi selles, et kapitalism, mille hukku Marx ennustas, osutus vägagi kohanemisvõimeliseks. Globaliseerumine ehk kapitali voolamine geograafiliselt uutesse kohtadesse (Ida- ja Lõuna-Aasia) on näide sellisest kohanemisvõimest.

Suurepärast kohanemisvõimet näitab ka töölisklassi tõmbamine börsil toimuvatesse spekulatsioonidesse. Teine tuntud marksistlik majandusteadlane Leo Panitch (Toronto Yorki ülikool) väidab, et kuigi tööliste reaalsed palgad pole läinud sajandi 70. aastatest nimetamisväärselt tõusnud, on nende elatustase seda ometigi teinud. Tänu sellele, et töölised on integreeritud finantssfääridesse. Neile antakse kergelt krediiti üha kahtlasemate hüpoteekide vastu (tuntud mõiste — kinnisvaramull), nad rahustatakse maha jutuga, et pensionifondidesse kogutud säästude investeerimine pankade poolt muudab nad vanaduse lähenedes aina rikkamaks. Tööline muutub investoriks.

Süsteem töötas hetkeni, kus investoriteks muutusid ka USA mustanahalised, kes on traditsiooniliselt olnud Ameerika unelma “Achilleuse kand” ja kelle kinnisvaral pole seda väärtust, mida krediiti jagavad pangad sellele omistasid (Ekspress kirjutas hiljuti verandal lesivast Alabama töötust neegrist, kes kogu praeguse jama kokku keeras. Aga seda ei teinud muidugi anonüümne neeger, seda tegid USA pangad).

Kapitalistliku majanduse dünaamika põhineb kapitali akumuleerimisel selleks, et seda taas ringlusse paisates teenida aina suuremat kasumit. Kogu süsteem peab aina kasvama — aasta lõpus peab raha olema rohkem kui aasta alguses. Kapitalistlik majandus on nagu kaherattaline mootorratas, mis peab edasi kihutama. Liikumise aeglustudes võib masin külili kukkuda.

Loe eesti Ekspressist, mis hirmsaid asju marksistlikud majandusteadlased kapitalistlikule majandusmudelile veel ennustavad.