ARVAMUS: Tuulepargi koht ei ole Hiiumaal!
Indiaanlastelt osteti Manhattan 350 aastat tagasi ära klaashelmeste eest. Kas meie, hiidlased, oleme tänapäeva aborigeenid, keda saab klaashelmestega meelitades ninapidi vedada? Kas vaatamegi käed rüpes pealt, kuidas meie põline kodukoht JOKK-meetoditega omavalitsusi survestades hiiglaslikuks tuulepargiks muudetakse? Või ehk ongi hoopis tegu pärlitega hiidlaste ees nagu väidab Ülo Pärnits oma Putini sõpradest äripartneritega?
Näiteks ei arvestata ja eitatakse madalsagedusheli (infraheli) suurt osakaalu tuulikute tekitatud müras. Mõõtühiku dB(A) kasutamine ei anna tegelikust mürast õiget pilti, kuna on helispektri madalama sageduse osas vähetundlik (filtreerib madalat sagedust). Õige oleks kasutada mõõtühikut dB(C), mis ei filtreeri sagedusi.
Infraheli läbitungivus ja häirivus on palju suurem kui kõrgema sagedusega helil. Näiteks võib müra sumbuda maja seintes 45 dB(A) tasemelt 15 dB(A) tasemele, kuid dB(C) võib langeda samal ajal kõigest 6-7 detsibelli võrra, jäädes seega 40 dB(C) lähedale (toas).
Meenutage lähenevat autot, mille võimsa basskõlari lööki kuulete kaugemalt kui mootorimüra või diskoteeki millest kostub ainult bassitüminat mitte muusikat.
WHO soovitatav piir terviseriskide vältimiseks on tuuleturbiini laadse müra puhul, une ajal, alla 30 dB. On leitud, et liigne müra tekitab unehäireid, peavalu, kuminat ja kohinat kõrvades, uimasust, väsimust, ärrituvust, mäluprobleeme, koontsentratsioonihäireid jne.
Eksperdid soovitavad kasutada suhtelist piirnormi, mis lähtuks olemasolevast foonist. See võiks tõusta kuni 3 dB öösel ja 5 dB päeval. Vaikses maapiirkonnas, kus loomulik taustamüra on väga madal, peaks seega arvestatama hoopis rangemate normidega kui urbaniseernud alal.
Müra levimise iseärasused atmosfääris: näiteks vaiksetel öödel (une ajal) on tihti maapinnal väga väike tuulekiirus, samas 100m kõrgusel võib see olla kordi suurem ja selle võrra tundub müra valjem. Samuti ei arvestata, et grupis olevate tuulikute puhul müra liitub ja kui labad satuvad sünkrooni, tekib müra võimendav resonants.
Tarkvara ja mudelid, mida arendajate palgatud eksperdid kasutavad, ei arvesta eelnimetatud nüansse ning lubatud veatolerantsiga koosmõjus saavutatakse tellijale sobiv (JOKK) tulemus.
Puhke- ja turismipiirkond tahetakse muuta tööstuspiirkonnaks? Miks? Kas turist tuleb siia vaatama ahistavaid hiigelventilaatoreid, alajaamu, kõrgepingeposte ja liine? Müra ja visuaalne reostus ulatub kilomeetrite kaugusele. Hiiumaa omavalitsuste arengukavades on sees looduse ja pärandmaastike vaadete säilitamine — hiigeltuuleparkide ehitamine ei ole sellega kooskõlas.
Lisaks sellele, et tuulikute mõjupiirkonda jäävate kinnistute hind kaotab väärtust, kaob kõrvalkruntide omanikel ka võimalus muuta oma maa sihtotstarvet ja alustada soovi korral elamuehitust. Arendajate juristid on osavad neid pretensioone vaigistama väidetega, et kuna seni pole ehitatud, siis te ju ei tahagi — JOKK. Kui müranormid muutuvad rangemaks, võib elamuehituse piirangutsooni laius veelgi suureneda.
Mis on siis need meie klaashelmed, millega meid meelitatakse ehk mida saab hiidlane kogu selle ulatusliku negatiivse mõju kompensatsiooniks? Ülo Pärnits ütleb, et töökohti tuleb juurde. Milliseid töökohti? Hooldusvajadus on tuulikutel ühe inimese tööpäev aastas ühe tuuliku kohta. See oleks siis vähem kui üks töökoht kogu saare kohta.
Kas tuleb raha? Ei — kasum rändaks Venemaale, siia laekuvaid makse ei ole. Saame siis odavat energiat? Ei — kõik läheb Rootsi. Mida võidaks Hiiumaa? Kõik eelpool kirjeldatud probleemid ja veel muud riskid mida me täna ei oska ette näha.
Kallid inimesed ja omavalitsused — ärge minge lubaduste ja meelituste õnge! Omavalitsustel on seaduslik ja moraalne õigus ja kohustus oma elanike tervise ning heaolu eest seista.
Prantsuse Meditsiiniakadeemia soovitusel on minimaalne distants tuulikutest (võimsusega kuni 2.5 MW) elamuteni 1.5 km. Mõned uuringud soovitavad 1.5 miili (2.4 km). Hiiumaal planeeritav 500 m on ilmselgelt ebapiisav.
Kutsun üles kohalikke omavalitsusi, kas planeeringust keelduma või kehtestama lähtetingimusena nõude arvestada minimaalselt 2 km elamute turvatsooniga. Sama võiks kehtida matkaradadele, telkimiskohtadele, looduskaitsealadele, randadele ja muudele võimalikele avalikele puhkekohtadele. See vähendaks võimalikku kavandatud mahtu tunduvalt ja leevendaks ka muid probleeme, mida liigne mastaapsus kaasa tooks.
Loo autor Leho Kikas on Emmastest pärit mandrihiidlane, bioloogi haridusega IT spetsialist ja loodusfotograaf.
