Proovisõit: Dacia Duster Prestige - aeg loobuda eelarvamustest

Aeg on Daciaga seotud eelarvamustest lõplikult vabaneda – proovisõit Dacia Dusteri versiooniga Prestige 1.3 TCE 150 EDC kinnitas taaskord, et täiesti korraliku, jõulise, hästi juhitava ja seejuures tõenäoliselt ühe odavama keskklassi linnamaasturiga, mille silmatorkavalt kõrge kliirens lubab sellega ka julgelt metsateedele suunduda.

Vaatame auto põhiomadused üle. Tahtsin esimese asjana telefoni laadima panna, aga avastasin, et portidest on olemas kaks vana head USB pesa – laadimiseks ja multimeediasüsteemiga ühendamiseks. Lisaks sigaretisüütaja tüüpi sisend, mida kasutavad mitmed lisaseadmed - olgu selleks siis madratsipump või külmik. Minu telefonile sobivad USB-C liideseid kahjuks pole ja ka juhtmevaba laadimist mitte.

Automaatkäigukast on topeltsiduriga – sellele viitab tähis DCT mudeli nime lõpus. Käiguvaheti lahendus on tehtud lihtne: sobiva positsiooni saab sisse lülitada lihtsalt tavalise kangi sarnast hooba ette-taha liigutades ning vastav näit ilmub siis ka näidikute displeile. Sõidurežiime on autol kaks: tavaline ja Eco. Käsipidur on füüsiline ehk ei ole varustatud elektroonilise automaatikaga. Foori taga seismise järel hakkab auto kohe paigast liikuma, kui jalga piduripedaalilt vabastada (ehk et ei oodata ära gaasipedaali vajutust, nagu teeb mõni teine auto).

Mis veel näidikutedispleisse puutub, siis üsna tüütu on see, et süsteem ei jäta meelde, millise valiku ma olen kuvamiseks valinud. Ehk et kui ma tahan näha numbrilist kiirust, siis auto lükkab käivitamisel alati ette midagi, mida Rumeenia tehasetöötajad on heaks arvanud.

Kahe istme vahel olevat käetuge saab ette-taha liigutada, selle all on ka väike panipaik. Käigukandist ees on ruumi ühele kohvitopsile. Teine asetseb pidurikangi kõrval (seal on veel pesa millegi väikese ja ümmarguse jaoks, aga ma ei ole veel välja mõelnud, mis sinna võiks sobituda).

Kllimaseade on ühetsooniline. Roolisoojendust ei ole, tükk aega tuli otsida istmesoojenduse nuppe ja avastasime need lõpuks istmete väliskülgedelt. Külgpeegleid saab reguleerida elektrooniliselt, aga uste lukustudes need kere lähedale ei pöördu. Uksed lukustuvad ja vabanevad lukustustusest automaatselt ehk võtmevabalt, nagu saab ka mootorit käivitada vaid nupuvajutusega.

Istmed ise on vägagi mõnusad, käetoed ka pehmendusega nii paremal kui vasakul. Veidi arusaamatu ja harjumatu on kõrvalreisija istme kõrgus, loodetavasti saab autoomanik ise seda mutrivõtme abil veidi allapoole reguleerida.

Täispaagiga saab selle autoga sõita koguni 720 kilomeetrit – vähemalt seda väitis mulle näidikute displei. Kui sõita võrdselt nii linnas kui maanteel, peaks keskmine kütusekulu olema ligi 6 kilomeetrit sajale.

Auto kiirendus sajani on kusagil 9 sekundit. Rool on äärmiselt kerge ja auto kõrgusele vaatamata sain hoogsalt ringteid ja kurve läbida ilma, et põsk vastu külgakent vajuks, rool reageeris päris vahetult ja ilma igasuguse viivituseta sellele, mida ma teha tahtsin. Pidurid olid ka väga erksaks timmitud.

Järgmise sammuna võiks Dacia nüüd Dusteri püsikiirusehoidja adaptiivseks muuta, sellest tundsin sõites tõesti puudust. Ja loomulikult: näidikute displeil peaks olema juhil märksa suurema võimalused sättida sinna kuvamiseks seda, mida ta ise soovib – ei taha mingeid füüsilisi tahhomeetreid või spidomeetreid sinna. USB-C porte mudelil veel ka ei ole, aga tahaks.

Mis mootorisse puutub, siis 1,3-liitrine 4-silindriline (ei ole õnnetu 3-silindrilile nagu Jogger) ajam näitab maksimaalset võimsust 150 hj.

Ning jah, kliirens on sellel autol lausa 21 sentimeetrit – nii et võib julgelt metsatee ette võtta, pealegi on ju võimsust ka omajagu.

Ja Prestiže varustustasemega saab selle auto kätte vaid 20 000 euro eest. Ja ausõna: seda masinat on ka teistes toonides kui Arizona oranž, näiteks tundub komeedihall päris hea valik sellele autole. Igal juhul on Dusteriga väga mõnus oma igapäevaseid sõite teha, julgesin heaks kiita.