Antenn võimaldab allveelaevadega suhelda ekstramadalsagedusel (ELF), mis tähendab, et allveelaevad saavad juhtimiskeskusega suhelda sügavalt vee põhjast ilma, et peaks pinnale tulema. Antennist tulevad lained on levivad ka väljaspoole Maa atmosfääri ning suudavad läbistada ka maapinda kuni umbes 3500 kilomeetri sügavuseni.

Allveelaevasuhtlus ei ole seega ainus antenni rakendusvõimalus, selle abil on võimalik näiteks tuvastada ka sügaval maapõues peituvaid naftamaardlaid või teisi maavarasid. Samuti saab seda kasutada maavärinate tulemusel tekkivate maasiseste muutuste uurimiseks.

Tegemist on ülisalajase projektiga. Projekti kallal töötanud Hiina maavärinakeskuse teadlane Chen Xiaobin aitas näiteks küll antenni rajamisele kaasa, kuid tal pole õrna aimugi, kus antenn asub. "Ma ei tea, kus see asub, kuid eeldatavasti on see nüüd valmis ja töötab," ütles Chen South China Morning Postile. Spekuleeritakse, et antenn asub kusagil Kesk-Hiinas.

Ka USA soovis kunagi sarnast hiigelantenni ehitada. 1968. aastal uuriti projekt Sanguine'i nime all sellise antenni Wisconsini osariiki püstitamise võimalusi, kuid projekt jäi looduskaitsjate ja kohalike elanikke vastuseisu tõttu pooleli. Projekti kohaselt oleks antenn enda alla võtnud 2/5 kogu osariigi pindalast.

Ka Nõukogude Liit ehitas 1980ndatel Arktikasse ühe sarnase antennikompleksi, mis on aga mõõtudelt oluliselt väiksem, võimaldades aga sellele vaatamata suhtlust piirkonnas asuvate tihti jää all liikuvate tuumaallveelaevadega.