Leedu relvajõud: miks ajateenistus tagasi toodi?
23. novembril 2018 tähistasid Leedu relvajõud oma sajandat tegevusaastat vabariigi ametliku sõjaväena. Nad on läbinud teekonna, mis algas vabatahtlikest võitlemas iseseisvuse eest 1918. aastal.
See oli tõsine lahingujõud, kuid oli sunnitud vaatama pealt kui poliitikud tegid valesid otsuseid ja Nõukogude Liidu väed alistasid riigi 1940. aastal. See moondus märkimisväärseks „metsavendade“ gerilja jõuks, mis vapralt ja kangelaslikult võitles okupatsioonivägede vastu aastakümneid. See ärkas jälle elule aastail 1990–1991, kui riik oli lausa sunnitud taastama oma suveräänsuse ja kaitsma oma parlamenti relvadega, mida iganes õnnestus kätte saada, et vastu seista võimalikule Nõukogude üksuste rünnakule.
See muutus ka peamiseks veduriks riigi lõimimisel läänemaailma poliitilisse ja julgeolekukogukonda 1990. aastatel, tähistades tänaseks juba pea 15 aasta möödumist NATO ja Euroopa Liidu täieõiguslikuks liikmeks saamisest. Ja nüüd, putinismi ja Venemaa sõjalise ning mittesõjalise agressiooni ajajärgul on relvajõududest saanud peamine institutsioon, mille ümber Leedu ühiskond koondub jälle, et tõrjuda eksistentsiaalset ohtu omariiklusele.
Leedu relvajõudude lähimas ajaloos on olnud kaks otsustavat murrangu perioodi. Üks oli liikmestaatus nii NATO-s kui ka Euroopa Liidus, mis saavutati aastal 2004. See kujundas Leedu kaitsejõudusid ümber väga konkreetses suunas – suurendades võimet panustada rahvusvahelisse rahutoetusse, kriisijuhtimisse ja stabilisatsiooniülesannete täitmisse, nagu ka ekspeditsioonijõuna mässuliste ja terroristide vastu. Leedu kaitseametkond võttis väga tõsiselt alliansi suuniseid relvajõudude kasutatavuseks sellistes operatsioonides.
Nad võtsid omaks strateegilise argumentatsiooni, et otsese sõjalise ohu puudumisel alliansi territooriumi vastu on sellised operatsioonid sõjalise jõu säilitamisel peamiseks poliitiliseks olemasolu õigustuseks. See käivitas terve rea reforme, tookord tuntud nime all Üleminekuprojekt, mida nõustasid Briti ja USA eksperdid ja millel oli tähendusrikas mõju Leedu kaitsejõudude korraldatusele, ülesehitusele, mehitatusele ja treenitusele.
Totaal- ja territoriaalkaitse kontseptsioonid visati kõrvale, plaanid luua kolm territoriaal- ja üks kiirreageerimisbrigaad hüljati. Leedu vabatahtlik kaitseorganisatsioon (Krašto apsaugos savanorių pajėgos, KASP) muutus maavägede osaks ja sisuliselt kujundati ümber territoriaalsest kaitsejõust aktiivseks reservväeks, et toetada erinevaid operatsioone.
Strateegilisel tasandil sulandati kaitsejõudude staap kaitseministeeriumi külge, luues tsiviil-sõjalise struktuuri, mille osaks on ka Leedu kaitsejõudude ülem. Operatiivtasandil loodi ühendatud peakorter, et kontrollida kõiki operatsioone, mida Leedu kaitsejõudude üksused läbi viivad. Erinevate teenuste peakortereid vähendati koosseisus ja keskenduti rohkem pakkuma võimeid, mida ühendatud peakorteri strateegilised plaanid ja nõuded vajavad.
Selle ümberkorralduse tipphetkel, 2008. aastal loobuti kohustuslikust ajateenistusest, kohe pärast Vene-Gruusia sõda ja mõni nädal enne riigi üldvalimisi. Idee oli, et täiesti professionaalne sõjajõud võib paremini täita missioone ja ülesandeid, mis on omased ekspeditsiooniajastule (expeditionary era), kui see segu ajateenijatest ja professionaalidest, mis varem oli.
Ekspeditsiooniajastu tõi kaasa ka rea positiivseid tulemusi. Aastal 2005 tegi Leedu otsuse juhtida Afganistanis Ghōri provintsi ülesehitusmeeskonna (PRT) kokkupanekut, kohale viimist ja ülalpidamist, osana NATO rahvusvahelistest julgeolekuabijõududest (ISAF).
See otsus pani käima sisemisi protsesse, mis tõid ilmsiks puudujääke riikliku kaitseorganisatsiooni eeldustes, protseduurides ja võimetes. See sundis mõtteid koondama, ennast kokku võtma ja aitas ka kiirendada Leedu kaitsejõudude protsesse rohkem kui ükski muu asi enne seda. Kuigi PRT viidi suhteliselt rahulikku operatiivkeskkonda, oli teravam osa Leedu kaitseväest – erioperatsioonide üksus – järjepidevalt kaasatud, USA juhtimisel ka “tulisesse” Lõuna-Afganistani. See kaasamine näitas nii seda kui kaugelearenenud võimet Leedu tegelikult omas ja pakkus võimaluse koguda ka eluliselt vajalikku lahingukogemust.
2007. aastal langetati otsus luua erioperatsiooniväed (SOF, leedukeelse lühendiga SOP) eraldi teenistusena, kõrvuti maa-, õhu- ja merevägedega. See oli pigem unikaalne samm, sest väga vähesed NATO liitlased omasid sel ajal eraldiseisvat SOFi. Rajatuna metsavendluse sõjalistele traditsioonidele ja saanud lahingukarastuse kõrge riskiastmega operatsioonidest Afganistanis, muutus Leedu SOF väärtuslikuks instrumendiks, millega vastata edaspidi Venemaa ohule.
Ekspeditsiooniajastul oli selgelt ebameeldivaid külgi, peamiseks neist laiema ühiskonna arusaama kadumine, et kaitse on eluliselt vajalik riikliku julgeoleku tagamisel. Keskendudes operatsioonidele välismaal, marginaliseerides vabatahtlikke ja kaotades ajateenistuse, nõrgendati sidet Leedu kaitsejõudude ja ühiskonna vahel. See kandus üle ka healoomulisele hoolimatusele poliitikutelt, kes periooditi uuendasid parlamendiparteide formaalset kokkulepet saavutada kaitsekulutustes 2% määr sisemajanduse koguproduktist (SKP), kuid see jäi saavutamata.
Sellel suhtumisel oli peaaegu katastroofiline tagajärg üleilmses finantskriisis ja selle järellainetuses 2008–2014. Kaitsekulutused langesid 0,77% SKP-st, tehes Leedust eelviimase kaitsekulutaja terves NATO-s (vaid Luksemburgi ees). Ühel hetkel olid kaitsekulutused (245 mln eurot 2010. a) juba tagant teisel real ka Leedu riiklikus eelarves, vaid veidi kõrgemal kultuurikulutustest. Isegi Leedu kaitsejõudude kõrgeim juht, president Dalia Grybauskaitė väitis avalikult, et see on täiesti piisav ja kaitseametkond peab vaid tagama, et see rahastus on kulutatud targalt ja efektiivselt.
Loe edasi SIIT.
