Valge kõhuga tiigerhai libiseb üle kaljurifi punasel pinnal asetseva suure ümmarguse süvendi. Oma viiemeetrise kehapikkusega on tegu ühe suurima haiga, keda Lääne-Austraalias Dampieri poolsaare rannikul tänapäeval kohata võib, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Kunagi aga luusis seal kandis ringi palju suuremaid elukaid. Rifis olev süvend pole midagi muud kui iidvana jalajälg, mille on jätnud umbes kümne elevandi raskune dinosaurus.

See on kõigest üks mitmest tuhandest niisugusest dinosaurusejäljest. Kui tõusuvesi taandub, tulevad eelajalooliste hiidude jäljed ranniku lähedal nähtavale. Üheskoos moodustavad need jäänuse kunagisest rohkem kui 100 kilomeetri pikkusest dinosauruseteest.

130 miljonit aastat tagasi asus selles piirkonnas lai jõelamm, mille mudas trampisid ringi suured taimtoiduliste dinosauruste karjad ning neid saatvad väiksemad röövdinosauruste salgad.

Loomad jõid vett, sõid rohelisi taimi ja pidasid jahti. Selles summas liikusid ringi suurimad maismaaloomad, kes kunagi on olemas olnud – pikakaelalised sauropoodid. Mudas ristusid ka tagajalgadel liikuvate elevandisuuruste taimtoiduliste ja tonniraskuste soomustatud dinosauruste teed.

Dinosauruste rada kujutab endast ainulaadset hetkejäädvustust hiidsisalike maailmast. Tänu droonidele ja arvutitele saavad teadlased nüüd kaardistada selle eelajaloolise magistraali viimase kui millimeetri.

Dampieri poolsaare eelajalooline fauna oli rikkalik ja mitmekesine. Sellisele järeldusele on jõudnud Queenslandi ülikooli ja James Cooki ülikooli paleontoloogid, kes uurisid kunagises soises jõedeltas 48 kohas dinosauruste jälgi.

Tuhandetest jalajälgedest on teadlased kirjeldanud 150 jälge ning jaotanud need vähemalt 21 tüübiks, mis kuulusid neljale teadaolevale dinosauruste rühmale. Mitte kusagilt mujalt maailmast ei ole leitud ühest piirkonnast niivõrd palju erinevaid dinosaurusejälgi.

See suur hulk dinosauruseid on elanud üksteisele väga lähestikku. Suurem osa jälgi on jäetud kõige rohkem paari nädala, võib-olla isegi üksnes mõne päeva jooksul. Seepärast kujutab rannik endast fantastilist hetktõmmist kriidiajastu algusest.

Queenslandi ülikooli paleontoloogile Steven Salisburyle, kes juhtis jälgede teaduslikku uurimist, oli jalajälgede avastamine täiesti eriline kogemus.

„Seisad keset maastikku, mis oli kunagi täis fantastilisi loomi, ja osa nende jäetud jalajälgi paistab täiesti värskena. Nagu momentvõte: näed, et siin nad kõndisid ja läksid sinnapoole. Nagu oleks loomad alles eile mööda läinud. Olla nii lähedal elus loomadele – sellist elamust kivistunud luid leides ei saa,“ lausub Austraalia teadlane.

Seda paika kutsutakse Austraalia juura­ajastu pargiks ja Steven Salisbury võrdleb piirkonda Aafrika Serengeti tasandikuga, mis on kuulus oma mitmekesise loomastiku poolest.

Ta on kaks aastat koos rühma teadlaste ja assistentidega neid jälgi mõõtnud, skänninud, pildistanud ja teinud neist jäljendeid – seda kõike kohati ülikeerulistes tingimustes. Kokku 400 tundi tööd rannikul ja veel neli aastat tööd kirjutuslaua taga vormus mahukaks 458 lehekülje pikkuseks teadus­artikliks kivistunud jalajälgedest.

Mida teadlased dinosaurusejälgedest välja lugenud on, seda uuri märtsikuu Imelisest Teadusest!