Mehhanism toimib ka vastupidiselt: kui päikesevalgust pole, võib juhtuda, et mõne inimese puhul aitab pime aeg kaasa kehakaalu tõusule.

„Kui Päikese sinise valguse lainepikkused — inimsilmale nähtav spektriosa — tungib läbi naha ja ulatub selle all paiknevate rasvarakkudeni, väheneb lipiiditilkade suurus ja need väljutatakse rakust. Teisisõnu — meie rasvarakud ei talleta enam sama palju rasva,“ selgitas uurimuse vanemautor, Alberta ülikooli farmakoloogiaprofessor ja diabeediuuringute instituudi juhataja Peter Light.

„Meie uuringu tulemusi teisest küljest analüüsides võime oletada, et põhjamaises kliimas elamisega kaasnev kaheksa kuu pikkune ebapiisav kokkupuude päikesevalgusega võib soodustada mõnede inimeste jaoks tavalist talvist kaalukasvu,“ lisas ta.

Professor soovitab siiski ettevaatlik olla

Professor Light hoiatab, et tegemist oli vaatlusuuringuga, mille tulemused on esialgsed, ning et päikesekümblused ei ole ei ohutu ega ka soovitatav viis ülekaalu vähendamiseks: „Näiteks ei tea me, kui ere peab olema valgus ja kui pikaajaline kokkupuude sellega, et uurimuses kirjeldatud molekulaarkanal aktiveeruks.“

Küll aga usub professor, et värske avastus sillutab teed uutele uurimissuundadele, mis võivad kunagi kaasa tuua farmakoloogiliste või valguspõhiste raviviiside väljatöötamise ülekaalulisuse või sellega seonduvate terviseprobleemide, nt diabeedi ravimiseks.

„Võib-olla on meie kirjeldatud mehhanismil roll selle määramise juures, kui palju toodab inimese organism lapseeas rasvarakke — mille koguhulk arvatakse püsivat sama kogu täiskasvanuea jooksul,“ spekuleeris prof Light. „Ilmselgelt leidub palju allikaid, mis annavad mõista, et järgmine põlvkond kujuneb oma vanemate põlvkonnast ülekaalulisemaks. See asjaolu võiks aidata hoogustada avalikku keskustelu küsimuses, kui suur kokkupuude päikesevalgusega on tervisele kasulik.“

Avastuseni jõuti juhuslikult

Teadlased tegid avastuse, püüdes välja selgitada, kuidas biotehniliste meetoditega panna rakke valguse toimel tootma 1. tüübi diabeedi ravis kasutatavat insuliini.

„See oli õnnelik juhus,“ kinnitas prof Light, lisades, et tema nimi, mis inglise keeles tähendab „valgust“, on paradoksaalne kokkusattumus, kuna valgus pole sugugi tema peamine uurimisvaldkond. „Märkasime reaktsiooni inimese rasvarakkudes, mida kasutasime oma katsete negatiivses kontrollrühmas ja kuna teaduskirjanduses polnud selle kohta mingit teavet, leidsime, et nähtus on piisavalt huvitav, et seda põhjalikumalt uurida.“

Avastuse põhjal võib oletada, et nahakoe all paiknevad rasvarakud toimivad ka perifeerse bioloogilise kellana, lisas prof Light: „Midagi kindlat on veel vara öelda, ent pole välistatud, et valgusel, mis silmade kaudu tajutuna reguleerib meie tsirkadiaanrütme, võib olla samasugune mõju ka nahalähedaste rasvarakkude kaudu.“

Light selgitas, et uurimisrühma avastatud molekulaarkanali aktiveerumist täheldati esmakordselt päikesevalguse siniste lainepikkuste tajumisel silmadega.

Nutiseadmete sina annab signaali ärkamiseks

„Digiseadmete vaatamine enne uinumist pole hea mõte just sellepärast, et need kiirgavad samasugust sinist valgust nagu Päike, ja see annab meie ajule signaali, et on aeg üles tõusta,“ selgitas ta. „Võib-olla toimib sama kanal — kokkupuude päikesevalgusega, mis juhib meie une ja ärkveloleku tsükleid — ka sensoorselt, määrates, kui palju rasva inimorganism sõltuvalt aastaajast põletama peab. Talvel võetakse kaalus juurde ja suvel põletatakse talvel kogunenud lisarasv ära.“

Tegemist võib olla evolutsioonilise protsessiga — oletus, mida kinnitab asjaolu, et erinevalt muudest imetajatest on inimese nahaalused rasvarakud jaotunud üle kogu kehapinna.

„Meie esialgsed vaatlused annavad nii meie töörühmale kui ka teadlastele mujal maailmas palju põnevaid juhtlõngu edasiseks uurimiseks,“ arvas prof Light.