USA välisministeeriumi ametnikud koondasid 1959. aasta 10. detsembril välja saadetud memorandumisse reeglid, mille alusel lumeinimesi Nepalis otsida tohib.

Esiteks pidid lumeinimese-jäljekütid hankima Nepali valitsuselt vastava volituse, mille eest tuli tasuda 5000 ruupiat (nüüdisaegses vääringus umbes 920 eurot).

Pealeselle oli Nepali valitsusel õigus kõigile asitõenditele, mida jeti-kütid leida võivad. Kui lumeinimese olemasolu kohta oleks leitud kindlaid tõendeid, oleks neist ajakirjandusele teada anda tohtinud vaid juhul, kui valitsus selleks loa annab.

Kui kellelgi oleks õnnestunud elukas kinni püüda, oleks ka too tulnud — kas elusalt või surnult — valitsusele loovutada.

„Elusalt või surnult“ ei tähendanud siiski luba müütilise olevuse mahalaskmiseks — jetisid võis tappa või nende pihta tulistada ainult enesekaitseks. Oli ju lumeinimese otsimine ikkagi teaduslik ettevõtmine, mitte mingisugune trofeejaht!

Miks USA valitsus üldse lumeinimestest hoolis? Riigiarhiivi osutusel, kus lumeinimeste küttimist käsitlevat ringkirja praegu eksponeeritakse, oli tegemist diplomaatilise nükkega.

Nimelt oli Nepali valitsus vastavad reeglid kehtestanud juba kaks aastat varem, kuid kui USA valitsus need inglise keelde tõlkida laskis, andis see märku suurriigi toetusest Nepali iseseisvusele.

Nii toimides lootsid Ühendriigid, et Hiinaga piirnev Nepali riik suhtub sõbralikult ameeriklaste soovi Hiina kommunustlikul valitsusel silma peal hoida.

„Ehkki esmapilgul võib lumeinimeste küttimise teemaline ametkondlik dokument tunduda ulmeline, peegeldab see tegelikult Ameerika külma sõja aegseid strateegiaid võitluseks arvatava kommunismiohuga,“ kirjutas ajaloolane Sanjana Barr USA riigiarhiivi blogis.
Foto: prologue.blogs.archives.gov