KATKEND RAAMATUST | Tallinn Teises maailmasõjas. Okupatsioonivägede saabumine juunis 1940, 3. osa
Relvad käes, suundus värskelt loodud paramilitaarne jõud, kes kasutas esialgu nimetust „Töölisomakaitse” esmalt Arsenali oma relvavarusid täiendama. Seejärel hargneti jõukudeks ja rünnati erinevaid politseijaoskondi, kuhu oli kogutud osa eelnevatel päevadel eraisikute poolt loovutatud relvi.
Punased alustasid kell 16.30 Tallinn-Harju Prefektuuri ülevõtmisega, edasi vallutati järjest Tallinna seitse politseijaoskonda ja Arestimaja, kus lasti lahti kinnipeetavad. Viimane politseijaoskond hõivati kell 22.00.
Jaoskondi rünnati kümne- kahekümnekesi
Reeglina tungisid kõigepealt hoonetesse sisse 10-20 liikmelised relvastatud ja punaste käesidemetega eraisikute jõugud, kes nõudsid kõigi relvade loovutamist. „Revolutsionääre“ julgestasid ja toetasid Punaarmee ohvitserid. Tänaval seisid aga veoautod punaarmeelastega ja soomukid, kasutati ka Õhukaitse suurtükiväegrupist saagiks saadud mitmeraudse õhutõrjekuulipildujaga ( tegelikkuses 4 Maxim tüüpi kuulipildujat) autot. Enamasti piirduti relvade kokkukorjamise ja oma vahipostide paigutamisega jaoskondadesse, kuid näiteks 6. jaoskonna politseinikud võeti kinni ja saadeti käeraudus Patarei vanglasse (järgmisel päevad nad vabastati). Kogutud sajad tulirelvad (püstolid, revolvrid, vint- ja jahipüssid, püstolkuulipildujad, laskemoon jms) veeti Toompea lossi, töölisvõimlasse (Pärnu mnt 41) ja anti üle ka Punaarmee esindajatele. Osa relvi läks segaduses ka kaduma.
3. jaoskonna politseikonstaabel Aleksander Puppart (tolleaegne kirjapilt muutmata): „Kell 19.46 sõitsid jaoskonna ette NL relvastatud veoautod, autoile monteeritud kuulipildujate ja NL relvastatud sõdurite ja Eesti relvastatud tööliskonnaga. Autode arvu ma ei lugenud, kuid konstaabel Keermaa tõendusel, kes tuli sel ajal parajasti jaoskonda – olnud neid 12. Kuulipildujad suunati jaoskonnale. Samas tulid jaoskonda eestikeelt rääkivad relvastatud erarõivaid kandvad mehed koos NL relvastatud ohvitseridega. Esimeses sisseastujas tundsin ära endise madruse ja praeguse sadamatöölise Annuse. Teised olid tundmatud. Sissetulles hoiatati mitte vastuhakata ja nõuti relvade väljaandmist./…/ Relvad viidi tänaval seisvale esimesele NL veoautole./
Viin, kilud, vorst ja või
Edasi jäeti jaoskonda „tööliskorrapidajad“, kelle kohta samas ettekandes kirjutatakse,mis toimus järgnenud ööl kella 3.30 paiku: „Uksed olid lahti. Jaoskonna kantseleiruumis laual seisis suudmega tänavale kergekuulipilduja „Madsen“, kõrvallaual oli tühjaksjoodud ¾ liitrine riigiviinapudel, 6-7 tervet leiba, pang kiludega, vorsti ja võid. Ruumid olid korratuses. Jaoskonna valvemeeskond, arvuliselt üle 10, olid osaliselt viinastunud.“
Ju siis hakkasid punased oma võitu tähistama.
Peale esimeste politseijaoskondade relvitustamist asuti õhtul Tallinnas asuvate sõjaväeosade kallale, kuna arvati ilmselt, et „kodanlik” armee on nüüdsest täiesti ülearune ja sellelt tuleb relvad ära võtta. Ka seekord toetasid mässulisi aktiivselt okupatsiooniarmee soomukid. Nii relvitustati kella 19 paiku Hariduse tänaval Prantsuse Lütseumi hoonesse kolinud Sõjaväe Tehnikakool.
Viktor Orav: „Järgnevalt toonitas pättide ninamees, et riigipööre on teostunud ja meie peame relvad ära andma. See nõue tehti teatavaks kolonel Lauritsale, kes käskis ülevõtjatele teatada, et relvi anname üle vaid Punaarmeele, mitte eraisikutele. See vastus viis ninamehe segadusse ja nüüd ilmnes, et tegelikuks jõugujuhiks oli pikakasvuline vintpüssi kandev ja umbkeelne venelane, kes kandis punaarmee vormiriietuse peal tumedat tsiviilmantlit. Tema vormiriietuse krae lõpustel olid selgesti näha punaarmeelase tunnused, mida mantel ei suutnud varjata./…/Umbes samal ajal saabus Prantsuse lütseumi ette Punaarmee soomusauto, mille toru pöörati demonstratiivselt peasissekäigu uksele, kus kauplemine toimus.“
Teiste väeosade seas langes rünnaku ohvriks ka Tallinna 21. algkoolis Raua tänaval paiknev Sidepataljon.
Edust joobunud töölissalklased tegid veel keskööl asjatuid sissetungikatseid Sõjaministeeriumi hoonesse ja presidendilossi aeda.
Öö täis sihitut paugutamist ja segadust
Väidetavalt toimus sel ööl Tallinnas sihitu püssilaskmine ja suur segadus. Punaarmee üksuste ettekannetes kirjeldati üsna segaselt, et neid tulistati sel ööl korduvalt, kuid ohvreid ei olnud. Nii olevat vintpüssidest ja automaatrelvadest (!) tulistatud 65. laskurkorpuse staabihoone ust, sõjaväehaiglast aga kõrvalasunud 1. tankipataljoni, ümberkaudsetest hoonetest 3. tankipataljoni ja Nõmmel koguni möödasõitvast sõiduautost tehti püstolilask 18. tankibrigaadi soomusauto pihta!
Pole ime, et võõrasse ja vaenulikku keskkonda sattunud punaväelaste närvid olid võimalike provokatsioonide kartuses pingul ja kuritahtlikud salakavalad klassivaenlased viirastusid neile kõikjal. Iga paugatus võis neile ju püssilasuna tunduda, eriti ööpimeduses. Kui tulistamine toimuski, siis tõenäoliselt oli tegemist just purjus „revolutsionääride“ sihitu paugutamisega või tõesti tõesti mõne vihase kaitseliitlase omaalgatusliku vastupanukatsega. Väärib tähelepanu, et ühtegi väidetavat tulistajat punaväelased kätte ei saanud.
Alles 22. juuni varahommikul tõmmati Punaarmee jõud (soomusautod, patrullid ja tänavatel liikuvad allüksused) tagasi oma kasarmutesse ja vastloodud nukuvalitsuse siseminister Maksim Unt sai Ždanovilt korralduse paramilitaarsete salkade omavoli lõpetada. Edasi kulges „revolutsioon“ juba rahulikult ja Moskva plaanide kohaselt. Juba järgmisel hommikul asendati punaplagu Pika Hermanni tornis sinimustvalge riigilipuga ja kinnivõetud politseinikud vabastati. Viimastel kästi asuda oma teenistuskohuseid täitma ja formaalselt oli kõik jälle vanamoodi. Paraku mitte eriti kauaks.
(Jätkub homme)
