Sõidetud: Volkswagen Golf, mis on jälle väikese auto moodi
Minu lembus Jaapani autotööstuse šedöövrite vastu on suur ja avalik, aga vähesed teavad, et mul on üks saladus. Nimelt veel enne, kui tänavalegaalsekski sain, soetasin endale lihtsalt erinevate juhuste kokkulangemise tõttu võileivahinnaga 1989. aasta Volkswagen Golfi.
- Golf, mis on jälle väikese auto moodi
- Tasakaal tehnoloogia ja lihtsuse vahel
- Hind alates 16 390 EUR
Ma nimetasin teda Tibuks (ausalt ei mäleta, miks), ta tundus sõites igas mõttes nagu arvutitool, esimese käigu asemel läks foori taga alatihti sisse tagurpidikäik või üldse mitte midagi ja algaja autojuhina kartsin ma seetõttu seda autot peaaegu sama palju kui armastasin.
Siis tampisin ma sinna keretööde eest sisse neljakohalise summa, ostsin nendesamade tööde ajaks teise auto ja… Tibu jäi seisma. Lausa paariks aastaks, kuni ma ta seismise koha kadumise tõttu maha müüma pidin.
Kui keegi teab, kus ta nüüd on, võib mulle kirjutada, mis temast saanud on. Igatahes ei olnud seitsmenda põlvkonna uuenduskuuri läbinud Golfiga proovisõidule minek mulle lihtsalt järjekordne uue auto katsetamine.
DISAIN
Mulle üle antud kurkumikollase (jah, inglise keeles Turmeric Yellow ongi) uusima, veel Läti numbritega Golfi juures on loobutud Mk5 ümarikkusega kaasa tulnud kõrge ja igatpidi kuidagi kohmaka auto illusioonist. See on jälle Volkswagen Golf, väikeautode sünonüüm.
Mitte päris Mk1 ja 2 stiilis mootoriga arvutitool, aga kindlasti mitte elevandipoeg. Võib öelda, et dünaamika on välimuses tagasi. Tundub ilmvõimatu, et 28-aastase vanusevahega mudelid võiksid omavahel kuidagi sarnased olla. Mulle igatahes tundus, ja visuaalselt sai see ka kinnitust. Aga asi muutus, kui ma sinna sisse istusin ja sõitma sättisin. Golf on minu jaoks kõige ehedam Volkswagen – rahva auto.
