Pardal kapten ja päästevestid, rööpad läbi mere: kas kummalisim rongiliin läbi aegade?
Viktoriaanlikul Inglismaal madalates rannavetes sõitnud rong läheb ilmselt ajalukku ka ühe läbi aegade kõrgeimana, kuna selle „reisijatevagun“ asus seitsme meetri kõrgusel platvormil.
Raudteelõigu ametlik nimetus oli The Brighton and Rottingdean Seashore Electric Railway ehk Brighton-Rottingdeani elektriline rannaraudtee. See töötas aastail 1896-1901 ning selle loojaks ja omanikuks oli insener nimega Magnus Volk. Meest oli juba varem saatnud edu Brightonisse ehitatud elektriraudteelõiguga, mis on muuseas vanim siiani tegutsev elektrirongiliin maailmas.
Kui aga maapind – õigemini mererand - liini jätkamiseks ebasobivaks osutus, leidis Volk, et ehitab jupi raudteed otse läbi madala mere. Nagu meresõidukile kohane, astusid reisijad rongile ühelt Paston Place`il asunud kailt ja tulid maha Rottingdeanis asuval. Et tegu oli põhimõtteliselt meresõidukiga, pidi liinilitsentsi saamiseks rongi pardal pidevalt paberitega laevakapten viibima, samuti oli sõiduk varustatud päästevestidega.
1897. aastal filmitud kaadritelt näeb alates 11. sekundist, kuidas omapärane rong läbi lainete sõidab.
Ainus vagun asus seitsme meetri kõrgusel pisikese liikuva kai laadse konstruktsiooni otsas. See kaalus umbes 45 tonni. Sõiduk liikus elektrimootori jõul ning selle ametlik nimi oli Pioneer, ent rahvas kutsus kummalist sõidukit nimega Daddy Long Legs, mis eesti keeles tähendab koibikut – pikkade jalgadega lülijalgset, keda paljud ämblike sekka arvavad, ent kes tegelikult ämblik ei ole.
Raudtee ehitamine võttis kaks aastat. Liin oli rahva seas menukas, aga selle põli polnud lihtne. Rong hakkas kahe kai vahet käima novembris 1896, aga juba paar nädalat hiljem oleks torm selle peaaegu hävitanud, kui lained öösel Pioneeri külili lükkasid.
Lisaks oli tõusuvee ajal rongisõit tavalisest märksa aeglasem, aga Volkil ei jätkunud vahendeid mootorite parendamiseks. Aastal 1900 leiti, et meri on raudtee lähedale ehitatud kaldakaitsetammidesse liiprite alla süviseid uuristanud ning nende taastamiseks kulus kaks kuud. Seejärel otsustas kohalik volikogu randa kaitsebarjääri rajada, mis tähendanuks, et Volk pidanuks oma liini ümber selle ehitama. Leiutajal raha polnud ja otsekui iga steampungi fänni unenäost pärit meriraudtee pani pillid kotti.
