Seenemetsast saab seentele lisaks ka muud kasulikku, näiteks köharohtu

Kui pole tugevaid öökülmi olnud, kestab metsades sügiskuul hoo sisse saa­nud seeneralli. Muide, kas teate, et seeni kasutatakse ka tervise heaks? Söögiseen­tes leidub palju bioloogiliselt aktiivseid aineid ja väärtuslikku valku. Ussitanud seeni ei kõlba söögiks tarvitada, seal on valk jõudnud mürgiseks muutuda.

Igal seenelkäigul võiks julgelt paar noort harilikku kukeseent põske pista. Eel­dusel muidugi, et seen kasvab ökoloo­giliselt puhtas paigas. Pealegi saate nii looduslikul moel tõrjuda seedeorganites pesitsevaid parasiite. Mikseris purusta­tud kukeseent on sügiseti hea lisada oma neljajalgsete sõprade toidule. Tõhus vahend ussnugilistest lahtisaamiseks. Tasuta ja loomasõbralik pealegi.

Männimetsast leiab seeneline ka teada-tuntud köharohu islandi käo­kõrva. Rahvasuus tuntud põdrasamb­lana, mis küll botaaniliselt üdini vale nimetus on. Otsida tasub taime väga kui­vadest paikadest, kus rohu asemel kuiv samblavaip. Tema rakis (varreks, juur­teks ja lehtedeks jagunemata taimekeha) on põõsjas, lehtjas, püstjas või tõusev. Mingil määral meenutabki ehk jooksva põdrakarja sarvedekogumit.

Kuivades ja liivastes männikutes kas­vab ka leesikas, kelle lehtedest põiehai­guste puhul teed tehakse. Leesikas ja islandi käokõrv on metsas sageli naabrid. Niivõrd sarnased on nende nõuded kasvutaimehuvilises pohla ja leesika erista­mine. Tasub teada, et leesika leht on vas­tupidiselt pohlale äraspidimunajas.

Sügis oma rahuliku kulgemisega annab võimaluse nüüd neile, kel suvise pöörase kiirustamisega nii mõnedki ravimtaimed korjamata jäid. Esiteks tuleb kõne alla muidugi igasugune ädal. Ikka niidetakse mingil põhjusel rohu­maid ka suve teisel poolel. Ei saa olla väga suurt vahet kevadel või suve hakul kogutud kõrvenõgesel ja sügisel sama mõnusalt rohelisel noorel nõgeseädalal. Niidetud heinamaadelt leiate veel pori­kuuski õitsvat kortslehte. Teda peetakse peaasjalikult n-ö naiste taimeks, aitab menstruatsioonihäirete ja valgevooluse korral. Rahvameditsiinis kasutatakse ka külmetushaiguste, nohu, peavalu, köha, kroonilise soolepõletiku, neeruhaiguste ja kusepõiepõletiku puhul. Välispidiselt haavade raviks. Kortslehetõmmis paran­dab imehästi pärast hamba väljatõmba­mist tekkinud valusa kraatri suus ja ka igemevigastused.

Nüüd on aega rahulikult korjata ja kuivata võilillejuurt. Õieti on selleks parim aeg – taim on kasulikud ained talveks juuresse talletanud. Juured tuleb kiiresti voolava vee all puhtaks pesta ning nõrutada, lõigata jupikesteks ning kuivatada. Hästi kuivanud juur murdub praksudes ning maitseb talvel pea sama hästi kui koorekompvek. Kuivatatud ja jahvatatud juurest saab tervislikku ja maitsvat võilillekohvi. Värsket juurt võib süüa ahjus küpsetatult.

Võilille lehtedel ja juurtel on higi­leajav, uriini- ja sapieritust ergutav, rahustav, rögalahtistav, allergia- ja skle­roosivastane, palavikku alandav ning lahtistav toime. Võilill alandab veresuhk­rut, on hea diureetikum, soodustab seedi­mist, tõstab söögiisu. Soomes on võilille loodusesõberpeetud parimaks liigesepõletiku- ja reu­marohuks. Võilille tõmmist soovitatakse juua neil, kes mingi kroonilise haiguse tõttu peavad pikka aega ravimeid tarvi­tama. Aitab maksal mürgiste ainetega paremini toime tulla.

Siinkohal üks nõuanne eriti laiska­dele: hilissügisel, kui ka heinamaalt külm üle käinud, leiate metsateedelt veel täiesti krapsakaid rohelisi paiselehti, kortslehte ja teelehte.

Eelnevad nõuanded on siiski mõeldud n-ö järelaitamistunniks ravimtaimede kogumisel. Sügisel on ehk nii mõnelgi aega looduses ringivaatamiseks ja taime­dega tutvumiseks. Side loodud ja kord juba taimedelt abi saadud, leiame järgmi­sel suvel juba päris õige aja neid koguda ja kuivatada.