Mis vallandas tapva seagripi?
Kuna viirus muteerub kiiresti, erineb igal talvel leviv gripitüvi natuke eelmise aasta gripist. See protsess, mida nimetatakse antigeeniliseks triiviks, nõuab igal aastal uute gripivaktsiinide väljatöötamist, et kaitsta elanikkonda uute muteerunud vormide eest, vahendab Times.
Pandeemiaohtu gripp aga endas ei kanna: geneetilised muudatused on väikesed, nii et inimesed, kes on juba gripiga kokku puutunud, säilitavad üldiselt teatud immuunsuse. Sel moel tekkinud uued tüved võivad levida ning mõnikord tappa väga noori, väga vanu ja põduraid, kuid tervet rahvastikku need ei nakata.
Viroloogid kardavad hoopis teistsugust protsessi, mida nimetatakse antigeeniliseks nihkeks ehk ümbersorteerimiseks ja mis on olnud varasemate pandeemiate käivitavaks jõuks. Tundub, et mehhiko seagripi on tekitanud just selline protsess.
Antigeeniline nihe võimaldab gripil omandada märksa ulatuslikumaid geneetilisi muudatusi väga kiiresti, luues sel moel uusi tüvesid, millega inimese immuunsüsteem ei ole sugugi kohanenud. Need võivad olukorda märkimisväärselt ohtlikumaks teha, sest organism ei oska end koheselt kaitsta.
Gripp muteerub sel moel juhul, kui kaks eri tüve nakatavad sama peremeesorganismi samaaegselt. See võimaldab neil vahetada terveid lõike oma geneetilistest koodidest.
Gripiviiruse genoom jaguneb kaheksasse segmenti, millest igaüks kopeeritakse enne tütarviirusteks kombineerimist ja teiste rakkude nakatamist pereeesrakkudesse eraldi. Kui kehas on kohal kaks viirust korraga, võivad nende segmendid omavahel sassi minna, andes tulemuseks ümbersorteeritud tütarviiruseid, mis kannavad endas mõlema tüve geneetilist materjali.
"Tundub, et antud juhul on just nii läinud," ütleb Londoni kuningliku kolledži gripiviroloogia professor Wendy Barclay. "Lõikude pealt on näha, et kokku on saanud vähemalt kaks viirust."
Seagripi puhul paistab, et mõlemad algupärased tüved on algselt olnud sigade viirused, mis nakatunud sea organismis omavahel geneetilist materjali vahetasid ja sel moel täiesti uue, kergesti inimesi nakatava tüve konstrueerisid. Kummaline on seejuures, et sead uude viirusesse haigestuvat ei paista.
Kui selgus, et seagripi viirus kuulub H1N1-rühma, tekkis lootus, et inimestel võib selle vastu olla teatud jääkimmuunsus, mis võib tõve pandeemilist potentsiaali pärssida. H1N1-viirused nakatavad inimesi tihti ning üks neist sisaldus ka tänavuse hooaja gripivaktsiinis.
Geneetiline analüüs on nüüdseks aga näidanud, et H1N1-seagripp on inimeste H1N1-st liiga erinev, et varasem vaktsineerimine või gripi läbipõdemine erilist kaitset saaksid pakkuda.
"Homoloogia [tüvede sarnasus] on väga madal, 70 protsenti või alla selle," tunnistab professor Barclay. "Sarnasus on väga väike ning võib eeldada, et inimeste H1-tüvede vastased antikehad palju kaitset ei paku."
Üks julgustav avastus seagripi juures on, et selle neuraminidaasivalgu - mida tähistab N-täht valemis H1N1 - analüüs näitab, et tüvi peaks olema tundlik viirusevastaste ravimite Tamiflu ja Relenza suhtes. See leid klapib ka seni omandatud kliiniliste kogemustega, mis annavad mõista, et patsiendid saavad ravimitest abi.
Professor Barclay rõhutab aga, et N1-neuraminidaasiga viirused on teistest varmamad viirusevastaste ravimite suhtes resistentsust kujundama.
Cambridge'i ülikooli emeriitprofessor, immunoloog Peter Lachmann ütleb, et resistentsus Tamiflu suhtes on erakordselt levinud ning kujuneb ülikiiresti. „Meil on väga vedanud, kui antud viirusetüvi resistentsust välja ei kujunda."
Seni on selgusetu, miks on viirus tapnud nii palju noori terveid täiskasvanuid - murettekitav olukord, sest selline omadus on tüüpiline pandeemilistele tüvedele. Üks võimalus on, et viirus vallandab massiivse immuunreaktsiooni, nn tsütokiinitormi, mis mõjub tugeva immuunsüsteemiga tervetele inimestele rängemalt.
Arvatakse, et just tsütokiinitorm oli peamine põhjus, miks H1N1-tüve tekitatud hispaania gripp aastatel 1918-1919 nii palju inimelusid nõudis.
