Näiteks (vabandame, kui mõni kohaliku murde nüanss tõlkes kaduma läheb, ja eesti keele riim pole alati ka tirooli keelt väärt):

"Siin puhkab ametimees Isengrimm, kaalus 500 naela ja muud temast midagi ei tea."

"Selles hauas lebab Unich Peter, ta naine maeti siia alles hiljem. Naine maeti mehe naabriks, kuidas saab mees nüüd igavest rahu nautida?"

"Siin puhkab talumees Jakob Nissl, liiga palju ta kannatama pidi, sest suri oma enda valmistatud õlle läbi."

"Ühe hauakaevaja haud, kes vaevalt 90 aastat elas ja paljusid maapõue laskis. Kes teisele auku kaevab, see lõpuks ise sisse langeb."

blumen-stirba.de

"Siin lebab Johannes Weindl, ta elas nagu siga, õgis nagu lehm, Issand kinkis igavese une."

"Siin lebab neitsi Rosalind, sündinud kui soovimatu laps, tema salatud isaks kaputsiinlasest munk."

"Siin vaikib Johanna Vogelsang, siristas ta oma elus kaua."

"Siin lebab Franz Xaver Maier magusas rahus, lehmasarve auk kõhus, see näitab ju, kui veidralt surm võib tulla."

"Siin puhkab Franz Josef Matt, kes end surnuks sõi. Siin antakse talle igavest rahu ja veel klaasitäis napsi peale."

"Siin puhkab Jumala juures Adam Lentsch, 26 aastat elas ta inimesena ja 37 aastat abikaasana."

Hauariste on nende veidrate siltidega ka mujalt kohale toodud, aga enamasti on neid meisterdanud kohalik sepp Hans Guggenberger viimase vähem kui 40 aasta jooksul.

Austerlaste huumor võib küll veidike veider tunduda, kuigi, kuna tegemist pole õige surnuaiaga, siis päris hauamõnitamiseks seda ka pidada ei saa. Turiste voorib sinna massidena. Aga, suhtumine sellistesse projektidesse on ka pisut igaühe enda maitse asi.