Schaefer ja Hock käisid aastaid koos õhtust söömas, enne kui Schaefer sai 1998. aastal uue töökoha Rootsis Uppsala ülikoolis. Hock andis kolleegile lahkumiskingituseks pruuni ümbriku, millele oli kirjutatud "Ülisalajane". Ümbrikus oli umbes sada A4-formaadis paberilehte, millele oli kopeeritud käsitsi kirjutatud tekst. Tähed ja nende juures olevad märgid olid kummalised, vahendab Ilta-Sanomat.
Keeleteadlane Schaefer sai kohe aru, et tegemist on salakeelega.
Ometi möödus aastaid, enne kui salajaseks kodeeritud tekst endast midagi paljastama hakkas.
Alles 2011. aasta jaanuaris kohtus Schaefer ameeriklase Kevin Knightiga, kes murdis kodeeritud salakeelt arvuti abil. Knighti abiga selgus lõpuks, et salakeel oli mingisugune saksa keel, millest oli võimalik aru saada alles siis, kui lugeja oskas murda koodisüsteemi.
Selgus, et tekst koosnes 18-19. sajandil tegutsenud saksa salaseltsi koosolekuprotokollidest ja selle tegevuse kirjeldustest.
Ennast okulistideks nimetanud isikud kasutasid salajasi sümboleid ja uskusid kõrgemat teadvust. Neil olid ka oma riitused, mida nad ei tahtnud väljapoole paljastada.
Uurijad leidsid ka materjali selle kohta, et salaseltslased luurasid teise, endast tuntuma organisatsiooni – vabamüürlaste järele. Oma kirjutistes väitsid nad, et on vabamüürluse asutajad, kuid uurijate hinnangul on see tühi jutt.
Lõplikku tõde okulistide tegelikust olemusest ei ole veel suudetud välja selgitada. Väljaande Wired teatel on siiski tegemist ilmselt geniaalse organisatsiooniga, sest see suutis end vähemalt 250 aastat avalikkuse teadvusest eemal hoida, erinevalt näiteks vabamüürlastest.
