Viimastel aastatel on raketibaasi aga asunud ründama niivõrd järjekindel ja alistumatu vaenlane, et sõjaväelased on sunnitud abi otsima väljastpoolt kaitsejõudude struktuure. Hirmuäratavaks vastaseks on oravaliste sugukonda kuuluv Richardsoni koopaorav (Urocitellus richardsonii), nagu kirjutab smithsonianmag.com.

Nood pool kilo kuni kilogrammi kaaluvad, keskeltläbi 30 sentimeetri pikkused elukad kaevavad ulatuslikke allmaa-tunnelivõrgustikke, mille pikkus võib ületada kümme meetrit. Malmstromi lennuväebaasi lähistel elutsevatel koopaoravatel on tekkinud tüütu komme kaevata käike stardišahte ümbritsevate kaitsetarade alla.

“Niipea, kui miski taraga piiratud alale tungib, hakkavad tööle liikumisandurid,” selgitas eluslooduse-uuringute keskuse NWRC esindaja Gary Witmer, kes Malmstromi baasi appi saadeti. “Iga kord peavad vahimehed minema välja vaatama, mis lahti on. Valehäireid juhtus aastas mitu tuhat, nii et võite ette kujutada, kui närvesööv see olukord oli.” Kuna tuumarakettide stardišahtid paiknevad 60-ruutkilomeetrisel territooriumil, võisid valehäiretest johtunud, peaaegu igapäevased kontrollväljasõidud kujuneda tunni või paari pikkusteks.

Peale selle on närilised ajapikku hakanud hävitama kaitserajatise ainelist ülesehitust. “Nad uuristavad käike hoonete vundamentide alla, õõnestavad teetamme ja purevad puruks kaableid,” rääkis Witmer. Witmeri töörühm püüdis baasi territooriumilt kinni paarkümmend koopaoravat, kes toimetati Colorado osariigis Fort Collinsis tegutsevasse uurimiskeskusse, kus hakati rakettide tarbeks välja töötama mitmesuguseid koopaorava-kindlaid piirdeid, kasutades loomade motiveerimiseks maapähklivõid, meloneid ja juustu.

"Relvaaretus"

Uurijate esmased katsed nurjusid. Kõigepealt üritati tunnelite uuristamist takistada terasvilla meenutava metalltekstiilmaterjali ja metallvõrguga, millest polnud aga koopaoravatele vastast. “Nad lihtsalt mulgustasid terasriide, rebides seda küüniste ja lakkamatult kasvavate lõikehammastega. Metallvõrgust pressisid nad end lihtsalt läbi,” kirjeldas Witmer.

Viimaks õnnestus teadlastel töötada välja lahendus, mis närilistele üle jõu käis. Saavutust — kombinatsiooni metallplaatidest ja kruusaga täidetud kraavidest — esitleti mullusel selgroogsete kahjuritega võitlemise teemalisel konverentsil Vertebrate Pest Conference.

“Koopaoravatele ei meeldi kõndida hernetera suurustest kividest koosneval kruusal, kuna see annab nende raskuse all järele,” selgitas Witmer. “Samuti ei õnnestu neil end sellest läbi uuristada, kuna taolisesse pinnasesse kaevatud käigud varisevad kohe kinni.”

Mis puutub maapealsetesse takistustesse, siis mõnede esmalt kasutatud materjalide ületamine polnud närilistele probleemiks. Uurijad avastasid aga, et läbipaistvatest polükarbonaat-plastmassi plaatidest elukad läbi tungida ei suuda.