On tavapärane, et kui olümpiakoondised avatseremoonial staadionile marsivad, kõnnib kõige ees üks sportlane, kes on valitud lippu kandma. Meie lippu kannab näiteks laupäeva esimestel tundidel algaval Rio mängude avapeol purjetaja Karl-Martin Rammo. Ja kui möödutakse korraldajamaa tribüünil istuvast delegatsioonist, langetatakse lugupidamise märgiks lipp.

Ameeriklased seda ei tee. Kui aastal 1908 toimusid Londoni olümpiamängud, juhtus see esmakordselt. Legend räägib, et iiri päritolu kuulitõukaja Ralph Rose olla otsustanud Suurbritannia kuningast möödudes lipu püstisena hoida ja teatanud ise, et "see lipp ei lange ühegi maise kuninga ees."

Pennsylvania ülikooli professor Mark Dyreson ütleb, et see ei pruugi olla tegelik põhjus, miks nii läks. Tegelikult võis Rose olla iirlasena täis viha inglaste kui rahvuse vastu, mitte niivõrd tulvil USA patriotismi. Pole ka tõendeid, et Rose tegelikult selle lause üldse kunagi ütles.

Järgmistel olümpiamängudel Stockholmis aastal 1912 polnud ameeriklastele probleemiks kuningas Gustav V ees lipp alla lasta. Sealt edasi käis lipu langetamine kord nii, kord naa. Kuni aastani 1936, mil mängud korraldati Berliinis.

USA olümpiakomitee tegi sel puhul juba ette teatavaks, et lippu ei langetata avatseremoonial Hitlerist ja tema kaaskonnast möödudes. Sarnase protestiga liitusid ka Bulgaaria, Island ja India. Just sel korral pandigi traditsioonile alus, mis kinnitati neljakümnendail, kui USA lipuetiketti lisati lause "seda lippu ei langetata mitte kellegi ega millegi ees". Selle lauseega on paljud kahtlemata tuttavad ka läbi Kurt Vonneguti raamatu "Tšempionide eine", kus seda üsna alguses tsiteeritakse.

Niisiis, nagu sedastab HowStuffWorks, pole lipu mitte langetamise põhjuseks mitte pelk ülbus, vaid see tuleneb omaaegsest "keskmise sõrme näitamisest" Hitlerile.