Maalritöösturid kasutasid muude värvidega kergesti seguneva ja silmailu pakkuva leebe pruuni värvustooni saavutamiseks sajandite vältel kummalist toorainet — Egiptusest röövitud mumifitseerunud surnukehasid!

Raamatus värvide ajaloost „The Brilliant History of Color in Art“ selgitab autor Victoria Finlay: „Muumiaid kasutati meditsiiniliseks otstarbeks juba 14. sajandil.

Peaaegu kõik pigmendid, mis olid tuntud maalikunstnikele keskajast renessansini — muumiale lisaks näiteks tinavalge, pliimennik, kinaver, kriit, arseentrisulfiid, seepia ja ultramariin — olid samal ajal kasutusel ka ravimitena mitmesuguste vaevuste vastu.

Neid ravimeid müüdi apteekides, kust maalikunstnikud reeglina ka oma töövahendeid hankisid. Tõenäoliselt märkas mõni kunstnik oma kohalikus apteegis müügil muumiapulbrit ja arvas, et äkki oleks sellest võimalik valmistada kena värvi.“

Miks aga peaks ühest apteegist üldse olema võimalik hankida jahvatatud kuivanud inimsäilmeid? Selles on süüdi keskaegne tõlkeäpardus.

Nimelt sünnitas muumiate palsameerimiseks kasutatud ainete loendi tõlkimisel tekkinud segadus Euroopas eksliku arusaama, nagu võiks muumiatel olla mingisugune meditsiiniline väärtus.

Miks aga osutus muumiapulber niivõrd kasutuskõlbulikuks värviks? Tuleb välja, et surnukehade töötlemisel kasutatud bituumen ja muud ühendid andsid kombinatsioonis surnukeha kuivamise ja laagerdamisega tulemuseks suurepärase keskmist tooni pruuni pigmendi, mis täiendab hästi muid pruune värvitoone.

Muumiate pruuni värvi tooraineks pruukimise komme hakkas taanduma 19. sajandi lõpul sedamööda, kuidas üha rohkem kunstnikke sai teadlikuks meetodist, mil nende meelis-pruuni tooni toodeti.

Hoolimata populaarsuse langusest ei surnud õõvastav praktika välja enne kui alles 1960. aastatel, mil toona veel viimasena muumiaid lähteainena kasutanud suurel värvipajal toormevarud lihtsalt otsa lõppesid.