Juba paar päeva enne Exit Roomi korraldatud õudusteöö külastamist olime sõbrannaga põnevil ja kerges ärevuses. Arutlesime, et kas suudame ikka hirmule vastu panna või tuleb meid lõpuks sealt välja lohistada…

Kohale jõudes oli välisuks lukus, võtsime südame rindu ja lasime uksekella. Mõningase viivituse järel avas ukse pesuehtne haiglast põgenenud hull. Ta suunas meid baarileti äärde, kus teenindas pooleldi läbilõigatud kõriga baarman-hull, serveerides meile laboriklaasist julgustuseks veidi märjukest — ajuvedelikku. See pidavat aitama toime tulla üleelamistega hullu professori opiruumis…

Varsti saabusid teisedki, kes olid sel õudsal tunnil meie tiimikaaslased — kaks toredat noormest ja neidu. Neidki kostitati ajukokteiliga. Lõpuks kukkus kell ja pidime oma kõikvõimalikud sidevahendid loovutama. Tekkis küsimus, kas opisaalis ikka paanikanupp on, sest selle veerand tunni jooksul, mis meie seal pingeliselt oma aega ootasime, oli kosta seest karjeid täis hirmu. Enne päris mängu keskele astumist tutvusime tiimikaaslastega. Ukse taga anti veel teada, et ees ootab hullu professori opisaal, kuid professor ise on lahkunud — see tähendab, et operatsioon tuleb lõpuni teha meil. Oh õudust! Aega oli selleks 45 minutit, sest ennustuse kohaselt suudab patsient veel just nii kaua elada ja õnnestunud operatsioon päästab meidki vabadusse…

Leidsime end ühel hetkel kuuekesi kitsast ruumist ja uks löödi pauguga kinni. Tõeline ärevus puges naha vahele. Mäng alaku! Nägime nagis rippumas arstikitleid ja saime aru, et kuna siseneme kohe opisaali, siis tõenäoliselt tuleb meil need selga tõmmata, et mitte määrida oma riideid verega.

Sisenedes tekkis ärevust ja hirmu veelgi. Märkasime esimese asjana avatud peakoljuga inimest ja kõikjal oli verd… Põrandal, seintel, siin-seal vedelesid äralõigatud kehaosad… Hullumajas oli vist lahtiste uste päev ja kogu selles virvarris pidime säilitama kaine meele ning päästma opilaual lebava hullu ja seeläbi iseennast. Vahel oli lihtsalt vastikult kõhe, sest kindlasti polnud me seal ruumis vaid oma tiimiga… Seal oli keegi veel… Keegi, kes meid jälgis, luuras ja igal võimalikul hetkel segas…

Aega kulus meil 37 minutit.
Pärast mängu olime igatahes väga elevil ja õnnelikud, et pääsesime. See kõik oli nagu üks põnevalt õudne unenägu. Tiimist tehti ka foto, mis jääb mälestuseks õuduste ööst ja õnnestunud opist. Kes teab, mis oleks veel juhtunud, kui aeg oleks täis saanud…

Igatahes oli see üks põnevamaid ettevõtmisi, mida sõpradega koos teha. Kui muu tavapärasem meelelahtus on proovitud ja soovid midagi tõeliselt põnevat ning adrenaliinirohket, siis tuleb ette võtta üks operatsioon. Hullu professori opisaalis…

Meelelahutuslikke adrenaliini tõstvaid tubasid on kokku neli ja võib valida endale meelepärase teema: Pommituba, Dracula, Hull Doktor ja Protseduurid.

Jaga
Kommentaarid