Algselt tähistas musta ehk tumeda hobuse mõiste küll hipodroomide kihlveokontorites seda, et võitjaks tuli ratsu, kelle võitu keegi ennustada ei osanud ja kui juhuslikult oligi ennustanud, sai selle eest suure võidu rahas.

Poliitikasse tõi mõiste hilisem Briti peaminister Benjamin Disraeli 1831. aasta romaanis "Noor hertsog": "Must hobune, kelle peale kunagi isegi mõeldud ei oldud, ja mida hooletu St. Jamesi hertsog isegi nimekirjades tähele polnud pannud, kihutas lõputribüüni ees hiilgava võiduni." Disraelit ennast küll mustaks hobuseks nimetada ei saanud, sest kui ta 1868. aastal peaministriks sai, oli ta juba aastakümneid kirjaniku ja konservatiivse poliitikuna tuntust kogunud.

Valimistele kanti termin üle aga Ameerikas, kui 1844. aastal James K. Polk ootamatult Demokraatliku Partei presidendikandidaadiks ja hiljem ka USA presidendiks valiti. Mustaks hobuseks peeti muide ka 1860. aastal võitnud Abraham Lincolni ja viimati veel 1976. aastal võitnud Jimmy Carterit.

Otsevalimistel on musta hobuse fenomen raskemini saavutatav, sest tegemist on ikkagi avaliku kampaaniaga, mis lõpuks (kuigi vahel ka ootamatu) võiduni viinud. Kuid sellistes riikides, kus ametikohti selgitatakse kulissidetaguste kokkulepetega, on tõesti võitjaks tulnud ka poliitikuid, kellest tõesti mitte keegi varem midagi kuulnud ei ole.

Soome ajaloo kuulsaim "must hobune" oli Viiburi maavanem Lauri Kristian Relander, kes 1925. aastal valijameeste kogus ootamatult presidendiks valiti, hiljem on termin korduvalt kasutusel olnud, aga sama ootamatuid võitjaid siiski pole olnud.

Eesti senised presidendid on olnud kõik juba aastaid enne valimist tugevalt pildis, ehk ühtki "musta hobust" pole veel valitud. Oma võidu korral oleks Kersti Kaljulaid küll selgelt meie esimene "must hobune", keda küll varem tunti, aga presidendikandidaadina ilmub ta esile ootamatult.

Läti presidendiks valiti 1999. aastal Vaira Vīķe-Freiberga täiesti ootamatult, alles samal päeval sedelile kantuna, samas kui Valdis Zatlers, kes 2007. aastal seal presidendiks valiti, nimetati kandidaadiks alles üheksa päeva enne valimisi. Mõlema võitu sai pidada "musta hobuse" ootamatuks võiduks.