Ioseb Besarioni poeg Džugašvili, kunagi põrandaaluse terroristina võetud varjunimega Stalin, suri 5. märtsil 1953, olles valitsenud NSV Liidus kõva käega ligemale 30 aastat. Oli neidki, kes püüdlikult nutsid, aga samas oli märgata tõelist kergendusohet kogu riigis.
Stalini võimuaastad olid näinud näljahädasid, mille ainsaks põhjuseks oli bürokraatlik liialdamine, eriti kolhoosikorra sundkehtestamine, olid näinud ka ridamisi küüditamisi, näidiskohtuprotsesse, Suurt Terrorit. Olid näinud ka maailmasõda, mill Stalin aitas valla päästa ja millest ta suure võitjana välja tuli. Olid näinud ka isikukultust, mille teelt kõik konkurendid vägivaldselt teise ilma saadeti.
Ometi asetati Stalin 1953. aastal esialgu suurte austusavaldustega Punase Väljaku servale mausoleumi, Lenini kõrvale. Ja seal oli ta enam kui kaheksa aastat.
1956. aastal otsustas uus parteijuht Nikita Hruštšov siiski Stalini isikukultuse hukka mõista, kuigi avalikku debatti tema võimuaja julmuste teemal ei alustatud. Veel elus olevad küüditatud said enamikus koju naasta, massirepressioonidele tehti lõpp.
Stalini hukkamõistmine ei läinud küll valutult. Gruusias puhkesid tema toetajate algatatud rahutused, mis küll paisusid peaaegu kohe riigile iseseisvust nõudvateks meeleavaldusteks. Stalini "ihukirjanik" Aleksandr Fadejev sooritas enesetapu. Ungaris, Poolas ja Ida-Saksas arvasid paljud, et oleks aeg üldse juba vabamasse maailma liikuda, kõik need püüdlused suruti jõuga maha. Ja 1957. aastal üritas Stalini lähikond veel Hruštšovi parteisisese paleepöördega võimult maha võtta. Nurjunult.
1961. aasta 31. oktoobril viidi Stalin mausoleumist minema ja maeti Kremli müüri äärde. Tänaseni kestavad aga Venemaal vaidlused, kas Lenini muumiaga tuleks sama teha.
