Sooline võimusuhe soosib ahistamist

 (18)

Sooline võimusuhe soosib ahistamist
Foto: Wikimedia Commons /

ovembri lõpus kaitses Katri Lamesoo sotsioloogia erialal doktoritööd pealkirjaga "Seksuaalse ahistamise sotsiaalne konstrueerimine nõukogudeaja järgse ühiskonna kontekstis Eesti meditsiiniõdede näitel".

Ameerikas hakati seksuaalset ahistamist uurima 1970.–1980. aastate vahepeal. Kui Lamesoo hakkas teemaga 2005. aastal süvitsi tegelema, oli see valdkond taasiseseisvunud Eestis veel täiesti uurimata, kirjutab UT.ee.

Eesti õigusruumis sätestati seksuaalse ahistamise mõiste esimest korda 2004. aastal, mil võeti vastu soolise võrdõiguslikkuse seadus.

Seaduses on seksuaalne ahistamine määratletud ühena soolise ebavõrdse kohtlemise vormidest: see on mis tahes soovimatu sõnaline, mittesõnaline või füüsiline seksuaalse olemusega käitumine või tegevus, mille eesmärk või tegelik toime on isiku väärikust alandada, eelkõige luues häiriva, ähvardava, vaenuliku, halvustava, alandava või solvava õhkkonna.

Paraku sattus uurija ka ise alavääristava kohtlemise osaliseks, kui teised teadlased kuulsid, mis teemaga ta tegeleb.

Talle öeldi, et see on pastakast väljaimetud teema ja kui uurida, siis vähemalt kvantitatiivselt – kes, kui palju täpselt ja millises vormis ahistab. "Ma tundsin end pikka aega uurijana alaväärsena," lausus Lamesoo.

Seotud lood:

Ta seletas, et noorele uurijale on väga tähtis akadeemiline turvavõrgustik, aga kui inimene peab kogu aeg olema kaitses ja õigustama oma teemat ning meetodit, siis see ei ole turvaline.

Loe veel

Uurimismeetoditel on hierarhia

Lamesoo rääkis, et kvalitatiivne uurimismeetod on hierarhiliselt alaväärsem kui kvantitatiivne, täpselt samamoodi nagu naised ja mehed.

"Kvantitatiivne – mehed ja numbrid, kvalitatiivne – naised ja sõnad. Seal on selge hierarhia olemas," lausus ta.

Teadlane veetis ka aasta Soomes, kus tal oli alguses harjumatu, sest keegi ei pööritanud silmi ega pidanud ei teemat ega meetodit kuidagi kahtlaseks.

Lamesoo väitekiri rajaneb valdavalt 21 süvaintervjuul haiglas töötavate meditsiiniõdedega.

Tema doktoritöö eesmärk oli saada teada, kuidas konstrueeritakse seksuaalset ahistamist postsovjetlikus sotsiaalkultuurilises kontekstis ja seda õdede näitel.

Töö laiem eesmärk oli rikastada seksuaalse ahistamise uurimismetodoloogiat. Andmete sügavamaks mõistmiseks kasutas ta samade andmete analüüsimiseks kahte erinevat metodoloogiat.

Väitekiri panustab seksuaalse ahistamise uurimisvaldkonda kahest tahust: Eesti pakub huvitavat uurimisainest, kuna ühest küljest varjutab meie arusaamist soolisest diskrimineerimisest endiselt nõukogude pärand, kuid teisest küljest kuulume Põhjamaade kultuuriruumi.

Selline kontekst, millesse on a priori sisse kirjutatud teatav vastandlikkus, mõjutab meditsiiniõdede arusaamist seksuaalsest ahistamisest ning nõuab kvalitatiivset ja diskursiivset lähenemist, et süvitsi mõista nende loodud konstruktsioone.

Lamesoo on oma väitekirjas näitlikustanud võimu dünaamilisust kogemuslikult – seda, kuidas võimu rakendamine leiab aset mitmel tasandil ja mitte ühesuunaliselt.

Intervjueeritavad määratlevad ennast samal ajal nii võimu omavate kui ka mitteoma­vatena. Sellisel viisil pole võimu vastandlikkust ja dünaamilisust ahistamise kontekstis kogemuslikult näitlikustatud.

Analüüsi tulemused näitasid, kuidas naiste püüdlused määratleda ennast ametlikus kontekstis võimukana ebaõnnestusid, kuna ametlikku endateadmust oli raske leida.

Lamesoo rääkis, et kogu teema taga on suurem pilt sellest, kas naine on töötajana tõsiselt võetav. "Kui vaatame valdkondi, horisontaalselt ja ametipositsioone institutsioonide sees vertikaalselt , siis kõlab loogiliselt, et naised end tööalaselt väärtustatuna ei tunne," lausus ta.

Ahistamine on võimusuhe

Lamesoo seletas, et üldiselt on ahistamine võimusuhe: meeste ja naiste võimusuhe või siis ülemuse ja alluva võimusuhe. Kuid isegi siis kui alluvaks on mees ja ülemuseks naine, on sugudevaheline võimusuhe see, mis peale jääb: sama käitumine suunal mees-naine, ei oma sama tähendust suunal naine-mees.

"Subjektiivne tunne, et mind alandatakse, saabki tekkida sellest, et suhted meeste-naiste vahel pole võrdsed," rääkis uurija.

Ta mainis ka, et ta sai ühe oma artikli retsensendilt kriitikat selle kohta, kui kirjeldas, et Eestis peetakse arste ja kirurge õdede ülemusteks, kuigi tegelikult on nad töökaaslased. "Retsensent oli väga pahane ja ütles, et kui tema Austraalias oma õdedele ütleks alluv, siis õed lööksid ta maha."

Lamesoo rääkis, et ahistamise temaatikaga kaasneb palju segadust, sest see on subjektiivne teema. Kui inimene ütleb, et ta tunneb ennast ahistatuna, siis kas ongi nii ja saagu teine pool karistada? Uurija leiab, et nii äärmusesse ei tohiks siiski minna ja esialgu ei näe ta ka ohtu, et seda Eestis juhtuda võiks.

Mis puutub Taavi Rõivase juhtumisse, mis hiljaaegu kirgi küttis, siis rääkis Lamesoo, et Taavi Rõivasel ei olnud selle naisega otse töösuhet, aga Eesti vabariigis on hierarhiad: Rõivas oli ikkagi endine peaminister ja riigikogu aseesimees, seega on tal võimusuhe tavalise inimese üle.

Hiljaaegu on ka Hollywoodis palju ahistamisest räägitud ja režissööre on süüdistatud asjades, mis on aastaid tagasi toimunud.

"Mind ajab vihale, kui inimesed hakkavad rääkima, et kus need naised varem olid ja miks nad midagi ei öelnud. Kui inimene võtabki selle kümme aastat, et end koguda, ja tunneb siis end lõpuks piisavalt kindlalt ega karda enam seda ahistajat ning julgeb avalikkusele rääkida, siis on jälle halvasti. Öeldakse, kus sa varem olid ja et tegelikult said sealt ise ka kasu," rääkis uurija.

Üks kolleeg rääkis Lamesoole, et palju ahistamist toimub nii, et mees saab umbes 50-aastaseks ja pole enam nii köitev, aga talle meeldib ikkagi mõni noor naine töö juures ja ta püüab temaga flirtida, kuid teine pool peab seda ahistamiseks.

Teadlane seletas, et ta püüdis alguses kolleegile vastu vaielda, aga siis hakkas mõtlema, et see kõik kõlas väga loogiliselt. Paljud ahistamisjuhtumid ei olegi tegelikult ahistamised.

"Ma tõesti ei tahaks, et töökohast kaoks selle teema tõttu flirt ära. Loomulikult on inimesi, kes leiavad, et flirt pole tööl kohane, aga samas, kui ma olen hommikust õhtuni tööl, siis kus ma ikka flirdin," lausus ta.

Seega saab uurija aru nende inimeste murest, kes kardavad, et see on järjekordne samm, kus juuksekarv aetakse lõhki.

Mõiste on üle- ja valekasutatud

Lamesoo rääkis ka sellest, kuidas seksuaalse ahistamise mõistet kasutatakse igal pool ja igas kontekstis. Ta ütles, et mingil imelikul põhjusel on hakatud seksuaalseks ahistamiseks nimetama ka laste seksuaalset väärkohtlemist või kuritarvitamist, mis tema meelest pisendab selle räige kuriteo sisu.

"See pole seksuaalne ahistamine, ärme nimetame seda nii. See on lapse suhtes kuritegu," sedastas ta.

Ta tõi näite, et kui mees paneb oma käe naise tagumiku peale või teeb seda lapsega, kes on täiesti abitus seisus, siis see on kordades lubamatum. Teisalt jälle kasutades sama terminit nii täiskasvanute kui laste suhtes, pisendame omakorda ka täiskasvanute ahistamiskogemust, mis näib laste seksuaalse kuritarvitamise kõrval relatiivselt ebaoluline.

Oma uurimuses soovitas Lamesoo, et kuna seksuaalse ahistamise mõiste on sõna "seksuaalne" tõttu eksitav ja ühtlasi kasutatud suvaliselt, siis tasuks kaaluda kasutada mõistet sooliselt ahistav seksuaalse sisuga käitumine.

Sooline- ja seksuaalne ahistamine käivad koos: kui soolist võimusuhet poleks, siis ei saaks tunda ennast ahistatuna. Ahistatuna saab tunda end sellepärast, et positsioonid pole võrdsed. Teisalt saab Lamesoo aru, et mõisted peavad olema Euroopa Liidus ühtsed.

Lamesoo lisab lõpetuseks paar sõna kvalitatiivsete uurimismeetodite kaitseks.

"Kvantitatiivne mõõtmine näiteks Taavi Rõivase skandaali kontekstis ei anna meile mitte mingit lisateadmist sellest, kuidas Eesti inimesed ahistamist mõistavad, milliseid argumente enda kogemuse kontrueerimiseks kasutavad ning millised ühiskonnas saadavalolevad diskursused nende arusaami nähtusest ometi piiravad."

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare

FORTE TOP

Viimased uudised