Õlu pandi torujuhtmesse voolama: Brugge linnas enam teisiti ei saanud
Traditsiooniliselt unistavad õllekraanidest ja -torustikest varahommikuti purjakil üliõpilased, pakkudes ogarat lahendust olematule probleemile. Belgias Brugge linnas tegutseva sajanditevanuse, nii kohalike lõunastajate kui ka turistide seas populaarse pruulikoja De Halve Maan („Poolkuu“) juhataja Xavier Vanneste probleem oli aga täiesti reaalne — tema õlletehas oli pudeldamistsehhi avamiseks lihtsalt liiga väike.
Niisiis oli De Halve Maan sunnitud kogu toodetud humalavee veokitesse tankima ja kolme kilomeetri kaugusele, Brugge linnast väljaspool asuvasse tehasesse transportima. Aastas miljonite õlleliitrite vedamine veokitega polnud aga kasulik ei Brugge ummikute poolest kurikuulsale liiklusele, õhureostusele ega üldse kogu maalilisele linnakesele, vahendab Wired.
Ühel päeval märkas Vanneste teetööliseid linna keskusse kaablivõrkusid paigaldamas. Mis siis, mõtles ta, kui ka pruulikojal oleks oma võrgustik — ainult et õlle jaoks? Miks mitte juhtida õlu allmaatorustikku pidi pruulikojast otse pudeldamistsehhi?
Kolm aastat poliitilist kemplemist, mangumist, volituste väljarääkimist ja ehitustöid hiljem on De Halve Maani õlle-torujuhe sel suvel viimaks avamisvalmis. Vanneste nelja miljoni euro suurusesse taristu-investeeringusse on interneti vahendusel oma panuse andnud kääritatud pärmi saaduste sõbrad kogu maailmast — rahvarahastuse korras koguti projekti elluviimiseks kopsakad 300 000 eurot.
Toiduohutusametkondade heakskiidu pälvimiseks, klientide kogemata mürgitamise vältimiseks ja õlle kõrge kvaliteedi säilitamise huvides ehitati torujuhe ülitihedast ja -vastupidavast, toidutööstuse nõuetele vastavast polüetüleenplastist. Kokku veidi rohkem kui 30 sentimeetrise läbimõõduga kimp torusid suudab endast läbi, linna keskuses asuvast pruulikojast pudeldamistsehhi toimetada kuni 6000 liitrit toodangut tunnis. Iga maitsva pruuliselaari teisaldamine torustiku ühest otsast teise võtab aega poolteist kuni kolm tundi.
Torujuhtme rajamine polnud sugugi lihtne ülesanne, kuna samad tingimused, mis selle ehitamise ajendasid, olid ehitustöödele ka takistuseks. Brugge linn pole mitte ainult tiheda liiklusega ja kaunis, vaid ka tõeliselt muistne. ÜRO kultuuriväärtuste kaitse organisatsioon UNESCO on terve linnasüdame maailmapärandi nimekirja kandnud ja kaitsealuseks kuulutanud. Kogu selle ajaloo üleskaevamine — isegi õlle nimel — oli vastuokslik ettepanek.
Ehitusettevõtte Depys esindaja Alain De Pré osutusel seisid tema 30-liikmelise brigaadi teel kaks olulist takistust. Esimeseks neist oli Brugge mainekas kontserdisaal Concertgebouw. Flandria kunsti- ja arhitektuuritemplist mööda manööverdamiseks pidi puurmasin süüvima 35 meetri sügavusele ja läbistama väga ettevaatlikult pudedad liivakivi-kihid.
Teine suur väljakutse oli torujuhtme lõplikuks ühendamiseks sobiva koha leidmine. Iga torujuhtme-lõigu ühendamiseks oli inseneridel tarvis umbes 600 meetrit vaba ruumi. Selleks pidid De Pré ja tema töörühm kolm 200 meetri pikkust torusektsiooni kokku panema neid veepinnal ujutades, misjärel paigaldati sektsioonid ühes tükis maapõue.
