Teooria kohaselt liiguvad mandrilaamad 750 miljoni aasta pikkuse tsüklina. Esimese 250 miljoni aasta jooksul tõukuvad need üksteisest eemale ning 500 miljonit aastat jälle koonduvad, vahendab ajakiri Imeline Teadus.

Kui see on nii, siis tõukuvad praegused laamad veel järgmised 50 miljonit aastat ning hakkavad seejärel üksteisele lähemale liikuma. Pärast seda hakkavad nad kogunema üheks ülimandriks, millele teadlased on andnud nimeks Pangaea Ultima.

Teadaolevalt on Maa ajaloos sarnane ülimanner eksisteerinud kolmel korral.

Esmalt juhtus umbes 2,7-2,4 miljardit aastat tagasi, kui Põhja-Ameerika, Gröönimaa, Baltimaad, Skandinaavia, Lääne-Austraalia ja Aafrika vastavad osad moodustasid mandri nimega Kenorland.

Elu Maal koosnes siis bakteritest, päikesekiirgus vastas 20%le praegusest, atmosfääri hapnikusisaldus oli 0,1% ning temperatuur oli umbes sama nagu tänapäeval.

Teist korda said mandrid kokku nn Rodinia ajastul, 1,1 miljardit kuni 750 miljonit aastat tagasi.

Maal oli siis eluohtlik UV-kiirgus, sest puudus osoonikiht. Hapniku osakaal atmosfääris oli jõudnud 4 protsendi lähedale, temperatuur oli umbes sama nagu tänapäeval, esines jääaegasid. Meredes olid tekkinud bakteritest kõrgemad, kuid siiski algelised eluvormid.

Kolmandat ja seni viimast korda moodustus hiidmanner 300-200 miljonit aastat tagasi.

Tollane Pangaea koosnes kõigist meie praegusest seitsmest mandrist. Päikesekiirgus oli võrdne tänapäevasega, nii oli ka temperatuuriga. Meredes kihas rikkalik elu, tekkisid esimesed roomajad, imetajad ja seejärel ka dinosaurused.

Tollane atmosfäär sisaldas hinnanguliselt kuni 30% hapnikku, teadlaste hinnagul võis näiteks tolle aja kiilide tiiva siruulatus olla kuni üks meeter.

Artikkel ülimandritest ilmus ajakirja Imeline Teadus 2013. aasta jaanuari numbris. Lugu on kuuel leheküljel ning rikkalikult jooniste ja piltidega varustatud.