Nimelt on Saksamaa jätkuvalt üks kõige sularahapõhisemaid kõrge arengutasemega majandusi maailmas.

Umbes 80% kõigist arveldustest Saksamaal toimuvad sularahas, samas kui näiteks Ameerika Ühendriikides moodustavad sularahatehingud kõigist tehingutest vähem kui 50%. Isegi suurematest tehingutest suurem osa viiakse Saksamaal läbi sularaha abiga.

Keegi ei oska täpselt öelda, miks sakslased sedasi sularaha külge klammerduvad, kuigi selgitusi on välja pakutud rohkem kui üks.

„Kiire pilguheit rahakotti saadab ajule signaali kulutuste ulatuse ja järelejäänud eelarve kohta. Kui suurem osa makseid tehakse sularahas, on vastava signaali kvaliteet kõrge.

Me oletame, et mõnede tarbijate jaoks on see signaal väärtuslik, mistõttu nad eelistavadki sularaha kasutada,“ kirjutasid nähtust uurinud Euroopa Keskpanga analüütikud.

Teised reaktsioonid annavad aga mõista, et sakslastele, kes on üldiselt kuulsad oma eraelu puutumatuse väärtustamise poolest, meeldib sularaha-arveldustega kaasnev anonüümsus.

Mõistagi võib osa vastusest selgitada ka ajaloolise taustaga. Weimari vabariigi aegse hüperinflatsiooni ajal, mis tipnes 1923. aastal, kerkisid Saksamaal kaupade ja teenuste hinnad umbes triljon korda, kuna riik üritas tasuda oma suuri sõjahüvitisi devalveeritud markadega.

Peadpööritavateks paisunud summad teevad Weimarist igaühe lemmik-hüperinflatsiooni. Langusperioodi lõpul maksis näiteks päts leiba 428 miljardit marka, kilo võid aga keskeltläbi kuus triljonit marka.

Tööandjatel oli kombeks hommikupoolikul vabrikutes töö katkestada ning maksta töötajaile sularahapatakate kujul välja osa töötasust, mida töötajad mõnel pool kogusid suisa pesukorvidesse.

Seejärel anti töötajaile tund tööst vaba aega, et nad saaksid sooritada hädavajalikke sisseoste võimalikult kiiresti enne, kui raha väärtusetuks muutub. Veel hiljem hakati mõnel pool palka maksma hoopis tarbekaupades ehk natuuras.

Ja mõistagi kasutasid Saksamaa elanikud devalveerunud kupüüre kõiksugu veidrusteks, näiteks kleepisid tapeedina seina, põletasid ahjudes küttematerjalina ja valmistasid neist tuulelohesid.

See polnud aga isegi mitte viimane kord 20. sajandil, mil Saksamaa valuuta maksejõu kaotas — pärast II maailmasõda sattus riigimark jälle ränka langusesse.

Kõige selle juures pole ometi oluline, et sakslastele sularaha meeldib. Pigem on asi selles, et — ajaloolistel põhjustel — põlgavad nad võlgu. Muide, saksakeelsel sõnal võla kohta — Schulden — on ühine tüvi sõnaga „süü“ (Schuld).

Tarbijavõla määrad Saksamaal on märkimisväärselt madalad. Saksamaa vastumeelsus hüpoteeklaenude võtmise vastu on osa põhjusest, miks seal on oma kodu omanike protsent üks madalamaid arenenud riikide seas. Samuti on Saksamaa äri-inimesed kurikuulsad valdavalt pessimistliku suhtumise poolest tulevikku.

Niisiis peegeldab sakslaste tugev kalduvus arveldada sularahas tõsiasja, et suure osa möödunud sajandist on nad kas vaarunud katastroofilise majanduslanguse veerel, virelnud selle põhjas või pingutanud sellest välja ronimise nimel. Taolised kollektiivsed traumad jätavad paratamatult jälje rahva suhtumisele (sula)raha väärtusesse.