Naftaraha toidab

Saudi Araabias elab 26 miljonit inimest. Riiki on aga saabunud juba enam kui viis miljonit võõrtöölist. See, üks maailma tugevamaid migratsioonimootoreid, käivitus niipea, kui selgus, et Saudi Araabias leidub naftat.
1970. aastate naftakriis aitas veel jõulisemalt kaasa, et peamiselt nooremaid mehi Palestiinast kuni Filipiinideni ja Lõuna-Koreast kuni Jeemenini, leidis tulusamat tööd Saudi Araabiast. 1980. aastatel tuli peale ka naistööliste laine, ennekõike hotelliteenijateks Sri Lankast, Filipiinidest, Indoneesiast, Bangladeshist. Seda kõike ajal kui saudiaraablaste endi keskel on olnud enam kui kümneprotsendiline tööpuudus.
Ja igal aastal voolab Saudi Araabiast välja ligemale 30 miljardit dollarit, palkadena, mille võõrtöölised koju saadavad. Sama toimub ka teistes Pärsia lahe naftariikides, kuid suured naftatulud on aidanud sotsiaalsed konfliktid vaos hoida. Kuni mulluse Araabia kevadeni.

Saudi Araabia on rikas migratsioonimagnet, mis tõmbab ligi, samas levib sealt kaudu jõukus ka peaaegu kogu Aasiasse, osalt Aafrikassegi.

Võõrtööliste elutingimused pole just kiita:

Müür piirile

Pisut teistsugune olukord on USA ja Mehhiko piiril. Mehhiklased on elanud alati vaesemalt kui põhjanaabrid USA-st, ja ka nemad tahavad paremat elu. Seetõttu murravad nad kasvõi vägisi üle USA piirile rajatud kindlustuste, et leida tööd koristajate ja lastehoidjatena. USA nendest eriti ei võida, sest kogu raha liigub illegaalselt, kingitustena neile, kes Mehhiko poolele koju jäänud.
On hinnatud, et 15 protsenti Mehhiko tööjõulisest elanikkonnast käib salaja või poolsalaja USA-s tööl, saates kodustele kokku 20 miljardit dollarit aastas. Ja USA on silmitsi dilemmaga, kas müüri piiril veelgi kõrgemaks ehitada, või avada kõik uksed ja leppida sellega, et lõunanaabrid elavadki nende kulul.

Ka USA on migratsioonimagnet, nagu ta ka läbi aegade on olnud, pakkudes eurooplastele nn ameerika unistust, lõunaameeriklastele aga kergelt kätte tulevaid dollareid. Kuid seal on juba konflikt olemas.

Piiri rikutakse enamasti ööpimeduses:

Päästev Lampedusa?

Lampedusa on pisike saar Itaalia ja Tuneesia vahel. Igal aastal üritab vaevu pinnal püsivate paatidega sinna jõuda tuhandeid aafriklasi, sest nad on kuulnud nn euroopa unistusest, et ka siin on palju rikkust ja vajadust uute töökäte järele.
Olles Euroopa Liitu jõudnud, on kõik uksed neile lahti, aga enamik neist jõuab slummidesse, kus valitseb isegi suurem tööpuudus kui nende sünniriikides Aafrika poolel. Eurooplastel on juba krooniliselt suur tööpuudus, pole ka muinasjutulisi naftatulusid nagu Saudi Araabial. 
Ja töötud sisserändajad, kes nördimusest suurlinnu põlema panevad, ei leia Euroopas kaugeltki omaksvõttu. Jutt pole ju ainult Poola torumeestest ja Eesti kalevipoegadest, pigem ikka ka Maroko prügivedajatest või Pakistani transatöölistest. Ka Euroopast voolab illegaalselt välja miljardeid, põranda all või peal teenitud palgaraha, osa küll nn vanadest lääneriikidest uutesse liitlastesse Ida-Euroopas. Näiteks Inglismaalt Rumeeniasse.

Euroopa on juba väga tõrges migratsioonimagnet, kes ei jaksa sisserändajate massi vastu võtta. Jõukust siin on, aga jagamiseks üle ei jää. Konflikt on omandamas vägivaldsetki mõõdet.

Lampedusa immigratsioonikeskus pole just ühine europidu: