Hiigelmonumendid, millest kõige raskem kaalub 74 tonni ja on kümme meetrit kõrge, on kuidagi kaljust välja raiutud ja siis oma praegusele asukohale toimetatud. Saarel seisab ligemale tuhat sellist kivikuju, enamik neist rannikul, kaugel kaljudest.

Praegune teooria, mida kajastab ajakiri Journal of Archaeological Science, väidab, et kohalikud elanikud, nimetagem neid siis rapa nuideks, olid niivõrd vaimustuses kiviraiumisest, et nad tühjendasid oma saare metsadest üldse. Tegemist oli ilmselt ka esimese tsivilisatsiooniga maailmas, mis kurnas oma saare tühjaks ja siis hääbus. Lihavõttesaar ise on väiksem kui meie Muhumaa, paikneb ta Vaikse ookeani idaosas, lähemal Lõuna-Ameerikale kui Austraaliale, elab seal aga ligemale 6000 inimest. Praegu kuulub saar Tšiilile. Rahvastik jõudis sinna aga alles millalgi esimesel aastatuhandel pärast Kristust.

Teooria, mida teised teadlased kohe vaidlustavad, väidab, et hiigelmonumente jalutati küljelt küljele kõigutades, umbes nagu tänapäeval külmkappi teise nurka kolitakse.

Mõned monumendid leiti juba kivist jalusel, teised on poolikutena jäänud poolele teele või lausa kaevanduskohta. Tee äärde jäänud hiigelkujud, mis on enamasti ettepoole kaldu, viitavad kõigele muule kui horisontaalsele transpordile, ehk kujusid ei liigutatud mitte selili vaid püsti. 

Hawaii Honolulu ülikooli teadlased panid selle teooria mullu ka raamatusse, ja nüüd üritasid teleprogrammi tarbeks oma teooriat praktikas proovida. Viietonnine monument ei püsinud omal jõul püsti, mis tähendas, et teda pidi pidevalt toetama. Kuid 18 inimest suutis ühiselt tegutsedes siiski ka kolm meetrit kõrget kivikuju liigutada.