Nii tuleb õnn: Sel aastal langes karnevaliga samale ajale ka pooljumal Ekkeko pühitsemine. Tavaliselt terve jaanuari haarav tseremoonia ja sinna juurde kuuluv laat teenib Ekkekot, kes boliivlaste arust toob järgnevaks aastaks õnne ja rikkuse õuele. 20–50 cm kõrgune Ekkeko näeb välja nagu pisut purjus vuntsidega Boliivia mees, käed õieli. Talle on juba külge monteeritud see, mis boliivlaste arvates on esmavajalik jõukuseks – pisikesed boliviaano-, dollari- ja europatakad, maiustused ja ehitusmaterjalid. Kuju seljas puuduv, aga teie arvates teie õnneks vajalik – näiteks ülikoolidiplom, titt, auto, reisipaun jne – on võimalik tuunimise mõttes turult juurde soetada. Edasi eeldab Ekkeko korraliku kärakaga sisseõnnistuspidu, mille käigus tuleb talle suhu pista sigaret ja see ka põlema panna. Sellel pildil müüb poisike Ekkeko laadal charango’sid. Tihti mõistatasin, mida kõik need töötavad Boliivia lapsed oma Ekkekodelt paluda võisid...

Paganluse ja katolitsismi lõimudes: Sellal kui meie laseme vastlaliugu, peavad boliivlased karnevali, alustades paar nädalat enne ja lõpetades paar nädalat hiljem. Tants, tähistamine, ohverdamine ja pühitsemine on tähtis elu osa. Kui karneval algab, käivad osalejad läbi katoliku kirikust, roomates põlvili uksest altarini, et saada kiriku õnnistus. Ja siis on kurat kuuks ajaks vaba, kiriku mahitusel! Üheksa kuud pärast karnevali tõuseb iive ja karnevalilapsukeste isaks nimetatakse sageli valgetes kingades Pepinot, üht lustakaimat karnevali tegelaskuju paljudest.

Tipptunnil: mikrobuss on La Pazis universaalne sõiduvahend mis tahes linnaosast teise saamiseks. Suure kondiga skandinaavlasele on sellisesse karbikesse ja sealt välja ronimine paras katsumus, aga asi on iga või õigemini SEDA senti väärt (reis maksab 0,1 eurot), sest linna mägised nõlvad kurnavad jalamehe ruttu ning bussi kirju seltskond rahuldab antropoloogilist janu. Kui see puudub või on asendunud tehnikahuviga, siis proovige taksosid, enamik sihtpunkte kesklinna piires on kättesaadavad 1 euro eest ja saate imestada, kuidas nende logude pidurid on nii pagana head peaaegu püstloodis mööda linnanõlvu üles ronimiseks ja alla libisemiseks.


Kanged kaelad: Boliivia jätab pealiskaudsel vaatlusel mulje kui macho-maa. Lähemalt vaadates selgub, et mägesid nihutavad tegelikult indiaaninaised chola’d (ehk hellitavalt cholita’d). Nad peavad poekesi, omavad bussiliine, juhivad telesaateid... Chola’d on oma võimekuse tõestamiseks isegi välja arendanud oma maadlusstiili, mis on populaarne pühapäevane vaatamisväärsus El Alto maadlushallis. Siin pildil valivad chola’d pollera’sid – mõnisada aastat tagasi Hispaania kuninga poolt boliivia naistele peale surutud lopsakaid seelikuid. Teiseks oluliseks detailiks chola stilistikas on mingi järjekordse kaubandusliku eksituse tõttu popiks saanud inglise bowler hat. Kui kübar on nupu otsas sirgelt, siis pole chola saadaval (on abielus), kui kübar on viltu, siis on chola vaba.


Mägitee: Kui olete Boliivias ja La Pazis esimest korda, siis tasub La Pazi saginast pääsemiseks võtta ette lühike – ainult kolmetunnine ehk 90kilomeetrine – reis Coroicosse. Coroico on eeldžungel ehk jungas ehk paradiis. Kliima on suurepärane – mitte liiga kuum, vaid paras, et olla piisavalt paljas ja hüpata basseinidesse, vaated on teekonnal oivalised. Vana kooli ühenduseks Coroico ja La Pazi vahel on kurikuulus ka “Top Gearist” tuntud Surmatee. Eksisteerib ka La Paz – Coroico uus maantee, mis on igati sile (kuni mõne varingu või mägijõe ülevoolukohani). Lõppkokkuvõttes ohutu, kui sõita 40 km/h ja leida kohalik autojuht. Ise rooli istuda ei soovita ka kõvematel rallikuttidel.