1955. aastal andis Eesti Riiklik Kirjastus välja "Raamatu maitsvast ja tervislikust toidust", milles seisab, et "Doktorivorst kuulub kõrge kvaliteediga keeduvorstide rühma. Teda nimetatakse niiviisi seepärast, et teda võib süüa ka mõningate maohaiguste puhul, millal võib süüa ainult kergesti omastatavat toitu.

Selle vorsti koostises moodustab suurema osa väherasvane sealiha (60 g sealiha 100 g vorstimassi kohta), rasvast sealiha on 25 g ja kõrgemat sorti veiseliha 15 g, suhkrut ja soola ning õige pisut kardemoni.

Sellele vorstile ei tarvitata pipart ja teisi teravaid vürtse ning maitselisandeid. Doktorivorst on konsistentsilt väga õrn ning maitselt meeldiv."

Seega on tegu doktori ehk arsti soovitusega vorstiga, mis on hell seedimisele.