Eriti meeldejääv oli segadus 2000. aasta presidendivalimistel, kus oli oht, et usutavat hääletustulemust kokku ei saadagi. Tollal polnud peamiseks probleemiks küll sihilik sohk, aga ilmnes, et vahel polegi võimalik kindlaks teha, kelle poolt hääl on antud. Hääletussedelitel olev jälg polnud üheselt loetav, ka esines inimlikke eksimusi häältelugemisel.

Valimissohki esineb ka USAs. Kokku on ühe hiljutise raporti kohaselt tuvastatud riigis 2068 valimissohi juhtumit USA-s alates 2000. aastast. Arvestades sellega, et ajavahemikus on toimunud juba viis suuremat ja ridamisi väiksemaid valimisi ligemale 130 miljoni valijaga, pole arv just tähelepanuväärne. Aga ikkagi probleem on olemas.

Kõige enam on jamasid eelhääletuse nn eemalolija sedelitega, järgmisel kohal sohid valijanimekirjade koostamisel, kolmandal aga see, et valima lastakse isikuid, kellel hääleõigus puudub. Ja tänaseni on see tõsine inimõiguste teemaline konflikt, kas riigis tohib nõuda valijalt pildiga dokumenti. Totalitarismist tulnud ühiskondades peetakse elementaarseks, et riik jälgib kõiki ja kõikjal, USA-s tekitab üleriigiline kodanike register aga tõsise konflikti.

Sellist üleriiklikku valimissohki, nagu tuvastatud ridamisi endistes NSV Liidu osades, eriti ilmekalt Valgevenes, ei ole USA-s küll võimalik teha, sest häälte lugemine on iga osariigi enda vastutusel. Kuid kui sohki tehakse, on seda palju lihtsam peita lihtlabase organiseerimatuse taha. Lihtsalt kui vahele ei jääda, ei ole ka palju neid, kes suudaks kohalikke häältelugejaid valvata. Hääli loeb riigis 13 000 "suveräänset üksust," nagu teadlased seda nimetavad.

Gerrymandering, dokument, elektroonika

USA on olnud demokraatliku valitsemise lipulaev, politoloogia ja riigiteadused on saanud suurt hoogu just sealse poliitika uurimisest. Ja paraku on ka enamik üleilmseks sümboliks saanud valimissohi variante ka seal ära proovitud.

Kurikuulsaim on nn gerrymandering, juba 1812. aastal kirja pandud sohk.  Tollane Massachusettsi kuberner, hilisem asepresident Elbridge Gerry lasi valimisringkondade piire nii ümber joonistada, et Bostonis meenutasid nad juba salamandreid - erinevate eelistustega asumeid pandi nii kokku, et enamikus ringkondades tekiks ülekaal valitsevale parteile. See sohk on küll liiga läbinähtav ja täna pigem kurioosum.

Teine probleem on see, et paljudes USA osariikides peetakse pildiga dokumendi nõudmist valimisjaoskonnas siiani inimõiguste rikkumiseks. Kodanikud ei taha, et võimudel oleks liiga tugevat kontrolli nende elu üle. Aga kuni valija isikut tõestada pole võimalik, ei saa ka välistada mitmekordset hääletamist. 

Kolmas suurem tüli on viimastel aastakümnetel tekkinud seoses elektroonilise valimisega. E-hääletus ei ole nii läbinähtav, ega ka ülekontrollitav kui traditsiooniline sedelitega hääletamine ja just sohikartus on takistanud siin tehnoloogilist murrangut. Kuigi valimistulemus selgub palju kiiremini, eeldab see ikka ülimat usaldust nii seadmete kui tarkvara vastu.