KATKEND RAAMATUST: "Mida taim teab" – kas taim on enda ümbrusest teadlik?

 (5)
KATKEND RAAMATUST: "Mida taim teab" – kas taim on enda ümbrusest teadlik?
Foto: AFP

Tel Avivi ülikooli teadlane Daniel Chamovitz kirjeldab oma värskes raamatus "Mida taim teab", mida ja kuidas tajuvad ja kogevad taimed.

Kõige värskemate teadustööde kaudu tutvustab autor taimede "tundeelu", tõmmates paralleele inimmeeltega: tuleb välja, et inimestel on päevalillede ja tammepuudega päris palju ühist.

Ta demonstreerib, kuidas taimed tunnevad ära, mis on ülal ja mis all; kuidas nad teavad, et naabrit ründab näljaste putukate parv, ja kas nad oskavad vääriliselt hinnata Led Zeppelini muusikat.

Puudutuste, heli, lõhna, nägemise ja isegi mälu ilmingud panevad Chamovitzi arutlema, kas taimed võiksid olla koguni teadlikud oma ümbruskonnast.

Rock'n'roll botaanika

Mingil hetkel on paljudes meist kindlasti äratanud huvi mõte, et taimed reageerivad muusikale. Koguni Charles Darwin (kes viis oma teedrajavad taimede nägemis- ja tundemeele uuringud läbi rohkem kui sajandi eest) uuris, kas taimed on võimelised tajuma neile mängitavaid meloodiaid.

Ühes oma veidramatest eksperimentidest vaatles Darwin (kes eluaegsete bioloogiauuringute kõrval oli ka agar fagotimängija) omaenda fagotimuusika mõju taimede kasvule ja jälgis, kas tema fagotimäng kutsub esile mimoosilehtede sulgumise (seda ei juhtunud ning ta ise nimetas seda uuringut "narri katsetuseks").

Pärast Darwini ebaõnnestunud katseid ei ole taimede kuulmisvõimet just eriti palju uuritud.

Seotud lood:

Ainuüksi möödunud aasta jooksul on avaldatud sadu teadusartikleid, milles käsitletakse taimede reaktsioone valgusele, lõhnale ja puudutustele, kuid konkreetselt taimede reaktsioonile helide suhtes keskendunud artikleid on viimase 20 aasta jooksul avaldatud vaid käputäis ja ka neist paljud ei sisalda minu hinnangul tõendeid "kuulva" taime olemasolu kohta.

Üks sellistest uurimistöödest (mis sest, et napakas) avaldati ajakirjas The Journal of Alternative and Complementary Medicine.

Selle autoriteks olid psühholoogia- ja meditsiiniprofessor Gary Schwartz ja tema kolleeg, optikateaduste professor Katherine Creath, kes mõlemad töötasid Arizona ülikoolis, kus Schwartz asutas ka teadusprogrammi VERITAS.

Selle programmi raames kontrollitakse hüpoteesi, et inimese teadvus (ehk isiksus või identiteet) elab edasi pärast füüsilist surma. On selge, et surmajärgse teadvuse uurimisel esineb teatud raskusi eksperimentide läbiviimisel ning seega uurib Schwartz ka "raviva energia" olemasolu.

Kuna uuringutes osalevaid inimesi võinuks tugevalt mõjutada sugestioon ehk sisendus, kasutasid Schwartz ja Creath "muusika, müra ja raviva energia bioloogiliste mõjude" väljaselgitamiseks selle asemel taimi.

Loomulikult ei mõjuta taimi platseeboefekt ega meie teadmiste kohaselt ka muusikaeelistused (kuigi eksperimente tegevaid ja analüüsivaid teadlasi need asjaolud siiski mõjutavad).

Nad püstitasid hüpoteesi, et raviv energia ja "mahe" muusika (mis koosnes Ameerika indiaanlaste flöödihelidest ja loodushäältest ning mille kohta nad märkisid, et tegemist oli eksperimendi tegija eelistusega) soodustab seemnete idanemist.

Creath ja Schwartz teatasid, et mahedate muusikahelide saatel idanes suvikõrvitsa- ja okraseemneid veidi rohkem kui vaikuses. Samuti märkisid nad, et idanemise määra võis suurendada ka Creathi raviv energia, mida ta andis seemnetele oma käte abil.

On ütlematagi selge, et neid tulemusi ei ole hiljem teistes taimelaborites kinnitatud, ent üks allikas, mida Creath ja Schwatz väitsid enda tulemusi toetavat, oli Dorothy Retallacki "The Sound of Music and Plants" ("Muusika kõla ja taimed").

Dorothy Retallack kirjeldas end kui "arsti abikaasat, majapidajannat ja viieteistkümnekordset vanaema" ning pärast seda kui tema noorim laps oli lõpetanud kõrgkooli, asus ta 1964. aastal õppima nüüdseks uksed sulgenud Temple Buelli kolledži esimesele kursusele.

Retallack, kutseline metsosopran, kes sageli esines sünagoogides, kirikutes ja matusetseremooniatel, otsustas võtta kolledžis põhiaineks muusika. Et saada täis nõutav hulk loodusteaduste aineid, valis ta üheks õppeaineks sissejuhatuse bioloogiasse, mille raames palus õpetaja tal läbi viia ühe talle endale huvi pakkuva eksperimendi.

Oma bioloogiakursuse ja muusikaarmastuse ühendamise tulemusel kirjutas Retallack raamatu, millesse tavateadus suhtus põlgusega, aga mille popkultuur kiiresti omaks võttis.

Loe veel

Retallacki "The Sound of Music and Plants" pakub lugejale võimaluse heita pilk 1960ndate kultuurilis-poliitilisse olustikku, andes samas aimu ka autori enda seisukohtadest.

Raamatust jääb mulje, et Retallack on ainulaadne segu sotsiaalsest konservatiivist, kes usub, et vali rokkmuusika on otseses seoses kolledžiõpilaste ühiskonnavastase käitumisega, ning new age’i religioossest spiritualistist, kes tunnetab muusika, füüsika ja kogu looduse vahelist püha harmooniat.

Retallack selgitas, et teda innustas 1959. aastal avaldatud raamat pealkirjaga "The Power of Prayer on Plants" ("Palvete mõju taimedele"), mille autor väitis, et taimed, mille poole palvetati, kasvasid jõudsalt, samas kui need, millele suunati vaenulikke mõtteid, surid.

Retallack mõistatas, kas sarnast mõju võivad esile kutsuda ka positiivsed või negatiivsed muusikažanrid (positiivsuse ja negatiivsuse määras loomulikult tema enda muusikamaitse). Sellest küsimusest saigi tema uuringu alus.

Jälgides erinevate muusikažanrite mõju taimede kasvule, lootis ta tõestada, et rokkmuusika on potentsiaalselt kahjulik, ja mitte ainult taimedele, vaid ka inimestele.

Retallack mängis eri taimedele (filodendronitele, maisile, kurerehadele ja kannikestele, kui mainida vaid mõnda – igas katses kasutas ta erinevaid taimi) eklektilist muusikavalikut, sealhulgas Bachi, Schönbergi, Jimi Hendrixi ja Led Zeppelini loomingut ning jälgis samal ajal taimede kasvamist.

Ta teatas, et taimed, millele mängiti tasast klassikalist muusikat, kasvasid jõudsalt (isegi siis, kui ta mängis neile muzakki, sedasama nooblit liftimuusikat, mida me kõik teame ja armastame), samas kui taimed, millele ta mängis albumeid "Led Zeppelin II" ja Hendrixi "Band of Gypsys", jäid kasvus kängu.

Tõestamaks, et taimedele olid kahjulikud just nimelt selliste legendaarsete trummarite nagu John Bonhami ja Mitch Mitchelli trummilöögid, kordas Retallack oma eksperimente, mängides taimedele samade albumite löökpillideta versioone.

Tema hüpoteesi kohaselt ei tekitanud need taimedele nii suurt kahju kui trummidega "Whole Lotta Love" ja "Machine Gun" täisversioonid. Kas võis see tähendada, et taimede muusikamaitses esineb eelistusi, mis kattuvad Retallacki omadega?

Pärast raamatu esmakordset lugemist hakkasin inimesena, kes on nooruses teinud koolitükke stereomakist täiel võimsusel üürgava Led Zeppelini ja Hendrixi saatel, tänu Retallacki üldistustele rokkmuusika mõju kohta noorsoole mõistatama, kas ka mina võisin saada püsivaid kahjustusi.

Minu ja lugematute Zeppelini fännide õnneks kubisesid Retallacki uuringud teaduslikest vigadest. Näiteks kasutati igas katses vaid väikest arvu taimi (vähem kui viit).

Korduste arv uuringutes oli nii väike, et sellest ei piisanud statistiliseks analüüsiks. Katsete ülesehitus oli kehv – mõned uuringud viidi läbi Retallacki sõbra kodus – ning parameetrid, näiteks mullaniiskus, määrati kindlaks mulda sõrmega katsudes.

Kuigi Retallack tsiteerib oma raamatus tervet rida eksperte, ei olnud ükski neist bioloog. Nad olid asjatundjad muusika, füüsika ja teoloogia alal ning päris paljud tsitaadid pärinesid ka inimestelt, kel puudus igasugune teaduslik taust. Kõige tähtsam on aga asjaolu, et Retallacki uurimistööd ei ole korratud üheski usaldusväärses laboris.

Erinevalt Ian Baldwini esimestest uuringutest taimedevahelise suhtluse ja lenduvate kemikaalide valdkonnas, mis esmalt kohtasid valitseva teadlaste kogukonna vastuseisu, ent mis seejärel said kinnitust paljudes laborites, on Retallacki musikaalsed taimed visatud otse teaduse prügikasti.

Kuigi tema tähelepanekud avaldati ajaleheartiklis, olid tema püüded avaldada uurin­gute tulemusi mainekate teadusajakirjade veergudel edutud ning teos avaldati lõpuks new age'i raamatuna. Loomulikult ei ole see takistanud raamatu saamist osaks tolle ajastu kultuurilisest õhustikust.

Foto: Imelise Teaduse Kirjastus

Raamat annab lugejale haruldase võimaluse kiigata, milline paistab maailm murule meie jalge all, lillele meie nina ees ja puudele, mille otsa me ronime.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare