Hüpotees, et linnud lennates magada võivad, oli põhjendatud sellega, et lindude une- ja tegevusmustrid on üsnagi omapärased. Mõned tiivulised võtavad ette väga-väga pikki katkematuid reise – näiteks need, kes veedavad elu ookeanide kohal. Suur fregattlind, kes praktiliselt kogu oma elu õhus veedab, on näiteks võimeline lendama kaks kuud järjest. Isatilder aga suudab olla ärkvel peaaegu terve pulmahooaja vältel. Siit siis ka küsimus - kas linnud on võimelised lennates magama.

Et asjas lõplik tõde välja selgitada, otsustas Niels Rattenborg Seewieseni ornitoloogiainstituudist panna lindudele pähe tillukesed ajutegevust monitoorivad seadmed, mis ka liikumist jälgivad. Ajakiri Nature Communications kirjutab, et katsejänesteks olidki just 14 suurt fregattlindu.

Selgus, et linnud magasid pikkade lendude jooksul tõepoolest, aga väga vähe. Katsealused magasid õhus olles keskmiselt 41 minutit päevas ning tegid seda väga lühikeste „sutsakate“ kaupa – nii umbes 12 sekundit korraga. Kui linnud aga maa peal olid, magasid nad kuni 12 tundi ööpäevas.

Fregattlinnud ei kasutanud lendmagades ainult üht ajupoolkera (nagu teevad näiteks pikal lennul olevad pardid ja mereloomadest delfiinid), vaid lasid mõnel puhul puhata koguni tervel ajul. Enamasti magasid linnud siis, kui nad tegid ringe tõusvates õhuvooludes – siis pole vaja tiibu lehvitada.

Fregattlindude võime elu ja tervise juures püsida magades pikkade perioodide jooksul vaid tunni ööpäevas on märkimisväärne, arvestades, kui halvasti unepuudus teistele liikidele mõjub. Kuidas linnud niimoodi hakkama saavad, on ebaselge. Fregattlinnud pole aga võimelised ookeanipinnal laskuma, et puhata, sest neil puudub veekindel sulestik. Seega võib oletada, et võime pidevalt lennata ja teha seda väga vähese unega on tekkinud sellepärast, et neil ei jää lihtsalt mitte midagi muud üle.