See on stsenaarium, mida on nii sageli korratud, et selle võiks julgelt lugeda linnalegendide hulka. Nagu linnalegendides ikka, on ka siin terake tõtt. Aga uurime lähemalt.

Võtame näiteks ühe eurosendise mündi. Kui visata see vaid 2,3 grammi raskune ja 1,67 millimeetri paksune münt pilvelõhkuja katuselt alla, ei tapa see tõenäoliselt kedagi.

Kuna eurosendise läbimõõt on 16,25 millimeetrit, paneb selle lapik kuju selle langemise ajal laperdama, mistõttu kujuneb selle trajektoor sarnasemaks puult liugleva lehe kui potentsiaalselt tapvale projektiiliga.

Ehkki langemise ajal mõjub sendile gravitatsioon, ei koge see kiirenduse kasvamist. Selle asemel avaldab sendile tugevamat mõju õhutakistus, mis kiirendust tõhusalt pärsib.

Mida kiiremini münt kukub, seda jõulisemalt pidurdab seda õhutakistus. Ühel hetkel hõõrdejõud ja gravitatsioonijõud tasakaalustuvad ning münt jääb liikuma konstantsel kiirusel. Seda nimetatakse lõppkiiruseks (ingl terminal velocity).

Eurosent saavutab lõppkiiruse umbes 15. langemismeetril ja kulgeb seejärel kiirusega 40 kilomeetrit tunnis, kuni jõuab maapinnale. See ei tee mündist potentsiaalset tapariista, ehkki pihtasaamine sellega võib olla üsna valus.

Et hoone katuselt alla visatud objekt muutuks surmavaks, peab selle mass olema piisavalt suur ning sellele ei tohi mõjuda kõrvalhoonete tekitatavad alt üles suunatud õhuvoolud.