Kui teile sellest üksildusest siiski ei piisa, soovitame üles otsida paiga nimega Point Nemo.

See punkt keset Vaikset ookeani, mida nimetatakse ka ookeani-ligipääsmatuspooluseks (ingl Oceanic Pole of Inaccessibility), on maismaast kõige kaugem piirkond meie planeedil.

Kui kauge täpselt? Sinna jõudmiseks tuleks läbida vähemalt 1450 meremiili (2685 km). Paik asub täpselt kolmnurga keskpunktis, mille moodustavad kolm maismaakildu — Ducie saar Pitcairni saarestikus, Motu Nui saareke Lihavõttesaarest veidi lõuna pool ja Maheri saar Antarktika rannikul.

Point Nemo „leiti“ suhteliselt hiljuti, kuna enne 1992. aastast puudusid selleks piisavalt täpsed kaardistamis- ja geopositsioneerimis-tehnikad.

Kujutletavale punktile pandi nimi Jules Verne’i romaanides „20 000 ljööd vee all“ ja „Saladuslik saar“ kujutatud salapärase allveelaevakapteni järgi.

Ladina keeles tähendab nemo ka „eikeegi“ — ja täpselt seda te Point Nemost ka leiate (vähemalt merepinnalt).

Foto: Wikimedia Commons / Timwi

Ookeanipõhja sukeldudes avaneks teile siiski sootuks teistsugune vaatepilt — kummalistesse ruumimõõtmetesse väänduv, luupainajalik korjuslinn!

Nimelt on sama punkt puhkepaigaks õuduskirjanik H. P. Lovecrafti loodud kosmilisele, kombitsanäolisele ürgjumalusele Cthulhu.

Autor kandis õõvastava R’lyeh’ linna ookeanikaardile ammu enne Point Nemo kindlaksmääramist, paigutades huupi valitud koordinaadid halvaendeliselt lähedale nüüdisaegsele ligipääsmatusepoolusele.
Ühe kunstniku nägemus, kuidas Cthulhu välja näeb. (Foto: Wikimedia Commons / BenduKiwi)

Mis kõige põnevam — Point Nemo lähedal merepõues paistab tõesti leiduvat midagi ebatavalist! Viis aastat pärast ligipääsmatusepooluse kindlaksmääramist salvestasid okeanograafid just selles piirkonnas ühe looduseuurimise ajaloo kõige mõistatuslikumatest helidest: Suure Mulksatuse (ingl The Bloop).

Too ülimadalsageduslik võnkumine oli liiga võimas ja liiga madal, et seda oleksid saanud tekitada ka kõige suuremad teadaolevad mereloomad sinivaalad.

Lovecrafti loomingu austajad läksid elevile — kas tõesti hakkavad iidsed jumalad viimaks märjast hauast virguma?

Eelajaloolise õuduse kummardajate meelehärmiks (ja ülejäänute õnneks) selgitasid teadlased viimaks krüoseismiliste nähtuste spektrogramme kõrvutades välja, et heli tekitas tõenäoliselt hoopis ebatavaliselt tugev jäävärin.