Jaapani rahvakalendris on aastaaegu koguni 72

24 sekki't, 72 kō'd... Jaapani pärimuskalender on otsekui loodusvaatleja päevik, sest kubiseb looduse muutumisele viitavatest mikro-aastaaegadest.

Igas kultuuriruumis leidub lisaks tavalistele pühadele ja aastaaegadele valik mõttelisi verstaposte, mis tähistavad aja möödumist.

Traditsiooniline Jaapani kalender sisaldab ka kõige pisematele muutustele pühendatud tähtpäevi. Klassikaliste Hiina allikate põhjal kujunenud Jaapani pärimusaasta on jaotatud 24 suuremaks lõiguks nimetusega sekki. Igaüks neist jaotisest on omakorda tükeldatud kolmeks väiksemaks lõiguks ehk kō’ks, mis vältavad keskeltläbi viis päeva.

Alljaotised pole nummerdatud, vaid saanud nimed väga konkreetsete keskkonnamuutuste järgi. Kõige esimene sekki kannab näiteks nimetust risshun — „kevade algus“ –, ja jaotub kolmeks kō’ks, mis umbkaudses tõlkes tähendavad „idatuul sulatab jää“, „suur-rädilinnud hakkavad mägedes laulma“ ja „kalad tulevad jää alt välja“.

Veel mõned näited kō’de nimetustest on „esimesed virsikuõied“, „konnad hakkavad laulma“ ja „riis saab küpseks“.