Hoiatav lugu: kuidas prügimägi plahvatas ja 143 indoneeslast tappis
Mõne sekundi jooksul mattis 143 inimest ja 71 maja enda alla leegitseva prügi ja sulanud plastmassi laviin. Pärast varingut ulatus prügimäe piir kilomeetri võrra varasemast kaugemale; laienenud prügikihi paksuseks mõõdeti üle kümne meetri.
Peaaegu kõik prahivaringu all hukkunud inimesed elatasid end hiiglaslikult prügimäelt väärtuslikuma kraami väljatuhnimisega — iroonilisel moel põhjustas nende surma see, mis seni oli aidanud neid elus hoida.
Toonane prügilaviin polnud ei esimene ega ka kõige ohvriterohkem omataoline tragöödia. Viis aastat varem Filipiinidel aset leidnud Payatase katastroof kustutas 218 inimese eluküünla.
Leuwigajah’ intsident oli aga omasuguste hulgas massiivseim — varingu käigus teisaldus rohkem kui 2,7 miljonit kuupmeetrit prügi. Samuti on seda tagantjärele kõige põhjalikumalt uuritud.
Enne laviini veeti Leuwigajah’ prügilasse ligi 4500 tonni tahkeid jäätmeid päevas. Ehkki 1987. aastal, kui prügila tegevust alustas, hallati seda mõnda aega eeskujulikult, mandus see hiljem bürokraatlikuks sasipuntraks.
2000. aastal vedasid eri ametkonnad sinna prügi, nagu juhtus, ning kõik neist põiklesid seejuures kõrvale igasuguse vastutuse eest.
Pariisi ülikooli füüsikalise geograafia professor ja tragöödiajärgse temaatilise uurimuse juhtiv autor Franck Lavigne selgitas, mis juhtus.
Määnduv prügi toodab nimelt metaani — tuleohtlikku gaasi, mis võib süttida ainsast sädemest. Gaaside kuhjumine muutis prügimäe ilmselt viitsütikuga pommiks, mille õhkimiseks piisas lõpuks väga vähesest.
Üllataval kombel kujunes viimaseks piisaks karikas kõige tavalisem vihm.
Lavigne arvab, et varingu võis vallandada ainuüksi prügi läbileotamisel tekkinud lisaraskus, mis omakorda vallandas seni prügi alla maetud metaani ja vingugaasi, mille plahvatamine prügivoolu oluliselt võimendas.
Pärast laviini lõpetati prügila kasutamine ning nüüdseks vohab selle peal looduslik taimkate. Aerofotodel ei anna kohutavast tragöödiast aimu enam suurt miski.
Ka kohalikud ametnikud paistavad paraku olevat prügikatastroofi unustanud. „Suurem osa Indoneesia ülejäänud prügimägedest on jätkuvalt haldamatud, kujutades endast seega märkimisväärseid ohte mitmele kogukonnale,“ osutas Lavigne.
Pärast 2005. aastat on Indoneesias aset leidnud veel neli prügilaviini, milles kokku on hukkunud 33 inimest.
Lavigne soovitab tungivalt ehitada kõik haldamatud purgimiskohad ümber korralikult jäätmeid ladestavateks nüüdisprügilateks.
Me ei mõtle võib-olla alati, mida me minema viskame, kuid oluline on noid jäätmeid käidelda võimalikult vastutustundlikult ja keskkonnasäästlikult.
Artikli avapilt on illustratiivne ja kujutab tegelikult Indoneesia suurimat prügikogumiskohta Bantar Gebangis.
