Ghana: riik, kus inimese matmine võib aega võtta kuid või isegi aastaid

 (23)

Ghana matusekombed nõuavad enne kadunukese muldasängitamist väga pikalt kestvaid ettevalmistusi.

Enamikus riikidest sängitatakse inimesed maamulda paar päeva pärast surma, kuid Aafrika riigis Ghanas on matused keerukas ettevõtmine, mille korraldamine võib võtta aega kuid või isegi aastaid.

Mõnedes kogukondades peetakse kiireid matuseid suisa pühaduseteotuseks, mistõttu peavad surnukehad lahkunute ja nende pereliikmete soovidele vaatamata veetma külmutatuna surnukuuris mitu kuud, enne kui nad viimsesse rahupaika jõuavad.

Ghana pikkade matuste traditsioon on tihedalt seotud sealse rahva seas valitseva suhtumisega perekonda ja sugulussidemetesse.

Oma eluajal peetakse inimese lapsi, elukaaslast ja vanemaid tema vahetuks perekonnaks, kuid pärast surma kuulub inimese keha suuremale suguvõsale, millest ta pärit on.

Paljudel juhtudel hõlmab see ka kaugeid sugulasi, kellega surnu pole võib-olla aastakümneid kokku puutunud, kuid see ei muuda midagi. Ka kaugematel sugulastel on õigus kaasa rääkida selles, millal kadunuke maetakse, samas kui juhistel, mille lahkunu ise on enne surma selles osas oma suguvõsale või pereliikmetele andnud, puudub igasugune kaal, kuni sugulased pole neid heaks kiitnud.

Ghana ajakirjanik ja poliitik Elizabeth Ohene on taolise sõgeduse vastu avalikult sõna võtnud juba pikka aega, lootes probleemi paremini teadvustada, kuid seni pole tema pingutused eriti vilja kandnud.

Seotud lood:

Matmisega viivitamist põhjustavad vaidlused näiteks selle üle, kes peaks matusel täitma juhtiva leinalise rolli, milline peaks olema kirstu disain (Ghana on maailmakuulus eriti uhke väljanägemisega puusärkide poolest) või kuhu täpselt tuleks surnu matta, kuid omajagu aega võib võtta ka maailma eri nurkadest kohale voorivate arvukate sugulaste ootamine.

Põhjuseid muldasängitamistseremooniat edasi lükata leidub praktiliselt lõpmatul hulgal, kuna reeglina on suguvõsal võimatu milleski püsivale kokkuleppele jõuda. Sellepärast usub Ohene, et ainus võimalus on jätta kõik matmisega seonduv surnu lähisugulaste otsustada — eriti, kuna tava kohaselt tohivad oma vanemate matustega seonduvaid kulusid kanda ainult nende lapsed.

Sugulastevahelised vaidlused on aga ainult pool probleemist. Mõnikord lükkab matmist edasi ghanalaste kalduvus kõiki keerulisi ettevalmistusi äärmiselt tõsiselt võtta. Lahkunu elumajas tuleb läbi viia põhjalik remont, või see tuleb lammutada ja seejärel uuesti ehitada, et see oleks ülipiduliku matusetalituse korraldamiseks ikka piisavalt väärikas.

Leinaliste järjestamine õigesse järjekorda on samuti aeganõudev ettevõtmine, nagu ka järelhüüde kirjutamine. Kui perekond soovib matusele kutsuda teatud tähtsaid isikuid, tuleb pidada läbirääkimisi kuupäeva leidmiseks, mis kõigile asjaosalistele sobiks.

„Möödunud nädalavahetusel käisin kuulsa töösturi ja poliitiku Nana Akenten Appiah-Menka matustel,“ kirjutas Elsabeth Ohene hiljuti BBC-s ilmunud artiklis. „Tema matuste puhul trükitud brošüür kujutas endast 226 leheküljelist läikpaberil albumit, täis fotosid ja kiidukõnesid, mis andis ülevaate kogu kadunukese 84 aasta pikkusest elukäigust. Sellise asja koostamine võtab aega.“

Unustada ei maksa ka kiirete matustega seonduvat häbimärgistamist. Ohenel endal õnnestus oma 90-aastane ema mulda sängitada kolm nädalat pärast surma, ning tema koduküla elanikud pidasid — ja peavad siiani — seda pühaduseteotuseks. Nende hinnangul on see sulaselge lugupidamatuseavaldus.

Jäta kommentaar
või kommenteeri anonüümselt
Postitades kommentaari nõustud reeglitega
Loe kommentaare Loe kommentaare