Fotoaparaatide evolutsioon: Pimekambrist selfini
Sõna fotograafia tuleneb ladinakeelsetest sõnadest photos ja graphien: valgus ja joonistamine. Valgusega joonistamise alguseks võib lugeda antiikaega ja seadeldist camera obscura, mis tähendab tõlkes pimedat kambrit ja on andnud nime fotode jäädvustamisele tööriistale ehk kaamerale. Camera obscura toimimise aluseks on optiline nähtus, mis esineb pimedas ruumis, mille ühes seinas on avaus. Kui see ava on piisavalt väike, ei haju seda läbiv valgus ruumis lihtsalt laiali, vaid tekitab vastasseinale tagurpidi pildi väljaspool ruumi asuvast kujutisest. 16.–17. sajandi jooksul lisati camera obscura'le objektiiv, mis muutis kujutise teravamaks, ja peegel, millega keerati kujutis õiget pidi. Juba 17. sajandiks oli olemas kogu vajalik tehnoloogia, et luua kujutisi. Nende jäädvustamist takistas keemiateaduse piiratus.
Maailma esimene foto
Maailma esimese foto ehk valguse abil loodud kujutise jäädvustas Nicéphore Niépce 1826. aastal. Selleks kasutas ta õli abil läbipaistvaks tehtud gravüüri, paigutades selle plaadile, mis oli enne bituumenit ja lavendliõli kasutades valgustundlikuks muudetud. Plaat paigutati camera obscura'sse. Kui päike oli kaheksa tundi läbi joonistuse valgustundlikule plaadile paistnud, muutusid lahuses valgusele rohkem paljastatud alad kõvemaks ja pehmemad alad oli võimalik veega eemaldada. Nii tekkis esialgsest joonistusest üsna täpne koopia.
Niépce avastust arendas edasi Louis Daguerre, kes kiirendas fotode jäädvustamise protsessi hõbedaga kaetud vaskplaatide abil, mida hakati tema järgi nimetama dagerrotüüpideks. Peale protsessi kiiruse – kaheksa tunni asemel jäädvustati pilt 15 minutiga ning dagerrotüüpide arendamisel isegi kümne sekundiga – oli dagerrotüüpide eeliseks kõrge pildikvaliteet. Esimene inimest kujutav dagerrotüüp-pilt jäädvustati Pariisis 1838. aastal. Fotol kujutati meest, kellel viksiti kingi. 1839. aastal tegi maailma esimese selfi Robert Cornelius, samuti jäädvustati esimesed aktifotod. Pildistamine kogus hoogsalt populaarsust, eriti USA-s. Fotograafia kui uus tööstus- ja kunstiharu oli saanud alguse.
Fotode paberile jäädvustamisele pani aluse Henry Talbot. 1839. aastal leiutas ta valgustundlikule hõbedapõhiste kemikaalidega kaetud paberile foto jäädvustamise negatiiv- ja positiivprotsessi, mis võimaldas pilte lõputult paljundada. Samale põhimõttele tugineb filmifotograafia ka tänapäeval. Sir John Herschel võttis samal aastal kasutusele termini fotograafia.
Fotograafia massidesse
Õige pea hakati otsima meetodit, mis ühendaks endas dagerrotüübi pildikvaliteedi ja talbotüübi võimaluse pilte piiramatult paljundada. Esimese sellise tehnoloogia – albumiin-klaasnegatiivid – töötas 1847. aastal välja prantslane Claude de St.-Victor. Peagi alustati klaasnegatiivilt piltide kopeerimist paberile, luues albumiinpildi. Selline märgplaatmenetlus muutis fotograafia kättesaadavaks paljudele inimestele.
Üldjoontes põhinesid esimesed kaamerad camera obscura mudelil, mida oli täiustatud seinte omavahelise kauguse muutmise võimalusega (näiteks lõõtsa abil), et tagada pildi teravustamine. Kaamerad erinesid üksteisest kasseti poolest, mis muutus vastavalt fotoplaadi arengule. Senikaua kui fotoplaati tuli säritada vähemalt mitu sekundit, oli protsess üsna lihtne. Fotograaf nägi mattklaasilt pildistamisobjekti ja muutis plaatide vahelist kaugust nii, et kujutis oleks terav. Kui fookus oli paigas, asendati mattklaas kassetiga, milles oli valgustundlik plaat. Seejärel võeti kassetilt ära plaati valguse eest kaitsev vahetükk ja tunde järgi säritamiseks eemaldati objektiivi eest sobivaks ajaks kate.
Selline säritamine oli võimalik senikaua, kui 1878. aastal võeti kasutusele kuivplaatmenetlus, mille tulemuseks olid oluliselt valgustundlikumad plaadid. Et kõigest sekundi murdosaks plaadile kujutis paljastada, ei piisanud käsitsi katte eemaldamisest ja tagasi panemisest. Lahenduseks oli uus leiutis: mehaaniline katik. 1889. aastal valmis esimene kuivplaatmenetlusel põhinev Kodaki rullfilmkaamera, millega muudeti fotograafia kättesaadavaks miljonitele inimestele.
Maailma esimene värvifoto
Maailma esimese värvifoto tootis James Clerk Maxwell 1861. aastal. See kujutas värvilist paela, mida oli pildistatud kolm korda läbi kollase, sinise ja punase filtri, luues kolme kujutise sidumisel värvifoto. Samal aastal patenteeriti esimene peegelkaamera. Kaameratele lisati peegel selleks, et pildistada ilma iga võtte järel mattklaasi ja fotoplaati vahetamata. Eriti oluliseks sai see rullfilmi kasutusele võtmisel, kuna mugavatel ja väikestel kaameratel muutus igaks kaadriks negatiivi eemaldamine mõeldamatuks. Ainsaks võimaluseks näha täpselt jäädvustatavat kujutist sai peegli kasutamine.
Värvifotograafia hakkas laiemalt levima 20. sajandi alguses. 1924. aastal alustas Leica 35-millimeetrise filmi müüki, millest sai kiirelt ülemaailmne standard, mida kasutatakse tänapäevani. 1925. aastal paiskas Leica müüki esimese kompaktkaamera, mille kasutusmugavus – ühe nupuga oli võimalik vinnastada katik ja film kaadri võrra edasi kerida – ületas kõiki eelnevaid kaameraid. Leica I kompaktkaamera oli suur revolutsioon kogu fotograafia ajaloos. 1930. aastatel ilmusid müügile taskupärase hinnaga Agfa ja Kodaki värvifilmid. 1947. ja 1963. aastal tulid esimesed kiirelt mustvalgeid ja värvilisi fotosid tootvad polaroidkaamerad.
Digifotograafia
Järgmine kannapööre toimus 1980. aastate lõpus – alguse sai digitaalfotograafia ajastu. Digitaalkaamerad kasutasid filmi asemel kujutiste talletamisel sensorit ja piltide salvestamisel mälukaarti. 1989. aastal alustati Jaapanis Fuji digitaalkaamera DS-X müüki, 1990. aasta lõpus paisati USA-s müügile esimene laiadele massidele mõeldud digitaalkaamera Dycam Model 1. 1990. aastal avaldati esimene Photoshopi versioon digitaalfotode töötlemiseks. 1999. aastal tutvustas Nikon esimest digitaalset peegelkaamerat, mis kõrge hinna tõttu oli kättesaadav valdavalt elukutselistele fotograafidele. Digitaalfotograafia kiiret arengut, digikaamerate hinnalangust ja levimist toetas üldine kiire tehnoloogiline areng.
1990. aastate lõpus paisati Jaapanis müüki esimesed kaameraga mobiiltelefonid. Alates 2003. aastast on digitaalkaamerate müük ületanud filmikaamerate müüki ja kaameraga mobiiltelefonide müük omakorda digitaalkaamerate müüki. 2015. aastast alates on igal aastal ülemaailmselt jäädvustatud hinnanguliselt vähemalt triljon digitaalfotot. Fotograafia on kättesaadav valdavale enamikule maailma rahvastikust, sh arengumaades.
