Ballantine’s leiutas erilise klaasi, et võiks rüübata viskit kosmoselaeva kaaluta olekus

Šoti alkoholitootja Ballantine’s on välja töötanud erilise klaasi, mis võimaldab viskirõõme nautida ka kosmoselennul. Kosmoseklaas, mille loomise juures maise napsirüüpamiskogemuse matkimiseks kasutati nutikalt ära vedelike füüsika iseärasusi, võib pakkuda ahvatlevat alternatiivi astronautidele ja kosmoseturistidele, kes seni on pidanud läbi ajama kilekottide ja kõrtega.

Kosmose vallutamine võib küll olla seiklusrikas, kuid selle juures jääb puudu teatud elegantsist. Pärast avakosmoses müttamise ja mitmesuguste teaduskatsetega täidetud rasket tööpäeva pole niisama lihtne end lõdvaks lasta, kui pead hõljuma suures konservipurgis ja kõrrega kilekotist mahla imema. Rahvusvahelises kosmosejaamas ISS peatuvate meeskondade üks sagedasemaid kaebuseid on maist elu meenutava keskkonna täielik puudumine, vahendab Gizmag.

Ballantine’s värbas probleemile lahendust otsima kosmosetehnika rahvaarendus-organisatsiooni Open Space Agency töörühma James Parri juhtimisel, kellele tehti ülesandeks sellise klaasi loomine, mis võimaldaks astronautidel viskit nautida samamoodi nagu nad teeksid seda Maal baaris.

Aasta vältel uuris töörühm seda, kuidas vedelikud üldiselt ja eriti viski käituvad kaaluta olekus, ehitades mitmeid prototüüpe tillukeste kõrtega ääristatud klaasidest pöörlevate ketaste ja tsentrifuugile sarnaselt toimivate põhjadega anumateni.

Töö ei piirdunud ainult teoreetilise küljega — töörühm ka katsetas oma klaase Saksamaal Bremeni ülikooli juures tegutseva rakendusliku kosmosetehnika ja mikrogravitatsiooni uurimise keskuse ZARM 123 meetri kõrguses uurimistornis Fallturm Bremen, mis võimaldab matkida vaba langemist. Katsetesse ei kaasatud siiski vabatahtlikke, kes mõne sekundi jooksul kukkudes klaasidest joonuks, vaid klaaside ja vedelike mikrogravi-käitumist filmiti.

Sarnaselt muudele vedelikele käitub ka viski nullgravitatsiooni tingimustes nagu kleepuv geel, mistõttu spiraalne põhi tekitab vedelikku klaasi küljes kinni hoidva pindpinevuse. Mööda klaasi seina jookseb madal heeliksikujuline kanal, mida mööda viski liigub ja mis tänu kapillaarsusele tõmbab viski klaasiserva külge paigaldatud kullast huulikusse.

Lisaks õige rüüpamispunkti leidmisele jahutab huulik veidi iga sõõmu, välistades pealekauba plastanumast joomisega kaasneva ebameeldiva maitse ja tekstuuri. Klaasi põhjas asub ka ühesuunaline klapp spetsiaalse otsikuga, mis sobitub standardsesse Ballantine’si viskipudelisse.

Klaasi täitmine ei nõua mingeid täiendavaid riistapuid. Selle asemel kasutab konstruktsioon ära kavalat füüsikalist nippi.

„Me rakendame inertsi ja põhimõtet, et viski ise peab püsima paigal, samas kui pudelit ja klaasi selle ümber liigutatakse,“ selgitas Parr. „Esimene liigutus viib viski klaasi põhja, teise liigutusega tuleb viskit käes keerutada ja lasta soojusel läbi metallpõhja vedelikuni jõuda. Kolmandas etapis liigutatakse klaasi allapoole, et jooja saaks torgata nina ruumipiirkonda, kus hõljuvad viskiaurud. Viimase liigutusega tõstetakse klaasi ülespoole, mis tõstab üles ka põhjaplaadil asunud vedeliku ning võimaldab sel jooja suhu voolata.“

Kuna ilma sisutäiteta on kosmoseklaasil vähe mõtet, on Ballantine’s välja töötanud ka spetsiaalse partii kosmoseviskit. Tegemist pole mitte ainult tähtpäeva-rüüpega — selle arendamisel võeti arvesse kosmoses asjade maitsmisega seonduvaid kitsaskohti. Nagu tavalise lennukiga lendamine, pärsib ka mikrogravitatsioonis hõljumine maitsetundlikkust. Selle probleemi kompenseerimiseks on kosmoseviskisse segatud tavalisest tugevama maitsega viskit.